Blogi & artiklid

26. aprill 2018

Kas leiame alati hea lahenduse?

Autor: Sirje Tammiste

Oleme igapäevaselt silmitsi olukordadega, kus kaalume poolt ja vastu argumente. Et langetada otsus järgmiste sammude astumiseks. Valdavalt teeme neid otsuseid teadmata kõiki detaile, kaasnevaid asjaolusid, omamata täielikku informatsiooni. Kuidas siis olla kindel, et otsustad õigesti, kui kõike ei tea?


Alati on midagi, mida ei tea

Nii on – pole võimalik jõuda kõikide nüansside ja detailideni. Tee selleni võib võtta nii palju aega, et selleks ajaks, kui kohale jõuame, on olukord juba muutunud ja pead alustama uue informatsiooni kogumisega. Sa saad teha otsuse siin ja praegu, toetudes Sulle teada olevale informatsioonile. Kui täna on see otsus õige, siis homme võib olla enam mitte. Sellest pole midagi – siis teed uue otsuse. Nii palju korratud tõde – vale otsus on parem otsustamatusest.

Kui aga otsus puudutab paljusid inimesi, tuleb detailid läbi mõelda, analüüsida, kaaluda mitut võimalust. Meie haldusreform tehti lõpuks ära. Kas saavad selle elluviijad kindlalt öelda, et mõtlesime kõik protsessid põhjalikult läbi, valmistasime inimesi ette ja sellega on tagatud parim lahendus? See, mida kuulda on, ei veena. Kasvõi alates sellest, et palgasüsteem ei vasta vastutuse suurusele. Kui suure omavalitsuse valdkonna juhi palk on sama, mis eraettevõttes sekretäri oma, on midagi viltu läinud. See võtab võimaluse palgata parimaid. Just keeruliste otsuste elluviimisel vajatakse parimaid juhte, kes oskavad luua uusi meeskondi ja ambitsioonikad plaanid ellu viia. Ning teha otsuseid ka siis, kui kõike ei tea.


Küsime kõikide arvamust, kaasame ja kuulame

Kui otsused puudutavad paljusid inimesi ja omavad suurt kaalu – olgu selleks praegu kuumade teemadena Rail Baltic või tselluloositehas – ongi vaja võtta aega kõikide aspektide kaalumiseks. Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et argumentideks ei sobi emotsionaalsed seisukohad – mulle ei meeldi, et siia tuleb tehas, meiega pole räägitud, juba seepärast olen vastu, jne. Selliste suurte ja laia mõju omavate otsuste puhul tuleb kuulata erinevate valdkondade tippeksperte. Seisukoht, et me ei telli analüüsi, kuulub juba emotsioonide hulka. Kindlasti tuleb tellida erinevad ekspertiisid ja siis saame otsustada – kas saadav võit ja kasu on väärt seda hinda või kaotust. Rahvakoosolekul tuleb jagada infot inimestele, keda suurprojekt hakkab mõjutama - vastuseisud tulevad sageli hirmudest, kuulujuttudest, teadmatusest. Mitte kunagi pole infot palju, rääkida tuleb ausalt ja avatult.


Muudatused tekitavad alati vastuseisu

Oleme viimasel paarikümnel aastal läbi elanud tohutu muutuste virvarri. Erasektoris töötavad inimesed on määramatusega juba ehk harjunud. Vaatamata sellele, et eraettevõtte juht ei tea, mis toimub turul järgmisel aastal või millised on järgmise valitsuse maksumuudatused, tehakse ikkagi investeerimisotsuseid ja arendatakse oma ettevõtteid edasi.

Hiljuti jõudsid muudatused koolidesse – lapsi on vähem, koolivõrk vajas muutmist. Õpetajad, kes on kogu elu teadnud, et kool algab 1. septembril, on koolivaheajad ja kõik lapsed kasvavad suureks, pidid kohanema sellega, et kolleegid muutusid ja töökorraldus muutus. See on hirmutav, võtab ära turvatunde. Kindlasti tekitab küsimusi – kas need otsused on õiged ja head? Sellisel hetkel tehti need otsused parima teadmise põhjal. Viie aasta pärast teeksime ehk teisiti.

Päris kindlasti ootavad ees muudatused meditsiinisüsteemis – kui öeldakse, et efektiivsemad me olla ei saa, siis teavad kõik, et kindlasti saab olla palju efektiivsem. Ka teenus saab olla parem, ja seda selle sama raha eest. Need muudatused saavad olema väga keerulised, sest nõuavad absoluutselt teistsugust mõttemaailma kui praegusele meditsiinisüsteemile valdavalt omane on. Inimesest on võimalik alati hoolida, päris kindlasti on võimalik luua terviklik teenus, nagu pilootprojektina seda praegu Viljandi haiglas tehakse – patsiendist saab klient ja koostööd teevad perearstid, eriarstid ja sotsiaaltöötajad.

Lõpptulemusena kulub vähem raha ja Haigekassa ei pea siis lõputus rahapuuduses saatma naisi kodust kaugele sünnitama. Usun, et selle otsuse headuse üle saab juba praegu otsustada – see ei olnud kindlasti hea. Tõenäosus, et mõni sünnitaja pikka sõitu vastu ei pea ja seepärast sünnitus halvasti lõpeb, teab iga selle otsuse langetaja ette. Argumendiks oli raha, mitte see, et naistel oleks arstiabi kiiresti kättesaadav. Me räägime, et lapsi on vähe ja teeme otsuse sulgeda sünnitusosakond. Kahju, kui seda otsust vaadatakse ümber siis, kui keegi on lapse kaotanud …

Nii on mõnede otsuste puhul teada, et pidime valima kahe halva vahel. Polegi head lahendust – ikka on keegi, kellele otsus ei meeldi või kellele teeb see kahju. Ja on neid, kellele on see väga vajalik. Kui on sellised valikud, kus raha räägib ja argumenteerib, ei tohi silmist lasta olulisemat – kõige tähtsamad on inimesed.

Iga otsus, mida teeme, peab tuginema meie väärtustele – oma südamega ei tohi vastuollu minna. Juhid peavad oskama toime tulla olukorraga, kus alati pole head lahendust kõikide jaoks. Ning hinnang otsustele antakse aastate pärast.