Blogi & artiklid

04. märts 2015

Otsime talente - kas ka oskame neid hoida?

Autor: Sirje Tammiste
Soovides palgata oma meeskonda oma ala tipptegijaid, pead juhina oskama neid väärtustada ja võtma vastutuse ka selle eest, et see inimene läbi ei põleks.

Kõikide meie poolt läbiviidavate personaliotsingute eesmärk on leida oma ala tipptegijad. Lisaks nõuetekohastele oskustele ja kogemustele oodatakse pühendumist, hingega töö tegemist.  See on ülim, mida tööandjal on töötajalt saada – ta annab iga päev töösse ka killukese enda hinge. Tema jaoks ei ole varianti, et  töö on tehtud kuidagimoodi, ehk läheb läbi. Kui tuua paralleel kooliõpilastega, siis palgata soovivad kõik neid, kes väga heade tulemustega õpivad, lisaks supersuhtlejad ja mõnusad inimesed on. Kuid hinne „5“ unustatakse panna. Ja käitumise „eeskujulik“ jääb ka välja ütlemata.

Kas juhid ise on ikka valmis selleks, et selline inimene esitab ka juhile omad nõudmised?  Palgates talente peab juht ka ise olema tipptasemel.

Kui oled tööle võtnud väga hea töötaja,  annab ta endast rohkem kui oodata oskad.  Ta teeb vajadusel ületunde, tuleb ka puhkepäevadel tööle, kui teisiti ei saa. Aitab hea meelega kolleege  - tema poole lihtsalt pöördutakse, sest ta teab ja oskab ning ka aitab hea meelega. Juhi roll oleks siin vaadata, et teised võtaksid sellist inimest eeskujuks ning püüaksid samaväärselt suhtuda. Liiga sageli aga on hoopis selline suhtumine – sina oledki meil super tegija, teised aga ongi nõrgemad või ei pinguta samavõrd, peadki neid aitama.

Tipptegijaga harjutakse, see polegi ühel hetkel enam midagi erilist. See on suurim viga, mida tööandja teeb. Ta ei tohiks kunagi unustada, kelle panus ettevõtte ärisse on suurim, kes teeb tööd hingega.  Sest see  hing vajab märkamist. Seda inimest vaid palgaga ei motiveeri.

Inimesed,  kellele on omane pühendumine, on tavapärasest emotsionaalselt tundlikumad ja haavatavamad. Neile on oluline olla juhi poolt sedavõrd hinnatud, et juht oma positiivset suhtumist ka välja ütleb. Veelgi enam – juht peaks olema nii tark, et ta hoiab ära selle inimese läbipõlemise. Juht peaks olema see, kes ütleb – stopp, nüüd puhkad ja selle projekti teeb keegi teine. Väga abivalmis inimestel on raske öelda „ei“, sest empaatilise inimesena ei taha ju nad ka ise, et nende soovidele eitavalt vastatakse. Tema jaoks on see, et tema tööga ollakse rahul, igapäevane normaalsus. Ta soovib olla inimesena väärtustatud. See on paljudele juhtidele väljakutse.

Kuidas küll saada välja sellest suletud ringist, kus heast ei räägita? See käitumine, millele juht reageerib, ka kinnistub. Kui reageerid probleemidele ja väljendad rahuolematust, siis seda jäädki tegema. Kui aga õpid märkama head ja seda ka oskad välja öelda, kogud enda ümber neid inimesi, kes sel moel ka käituvad.  Või aja jooksul hakkavad käituma.

Kui mõni töötaja läbi põleb, on kaasvastutaja juht, kes annab gaasi, selle asemel et korraks mootor välja lülitada. Me mõistame, kui autol saab bensiin otsa. Kuid kas mõistame, miks kaotavad sära ja töörõõmu parimatest parimad?

Tööintervjuudel näeme me vahel ka pisaraid. See on kandideerija sügava solvumise loomupärane väljendus – temast inimesena ei hoolitud.

Hea juht, kes sa tahad töötada tipptegijatega – mõtle sellele, et elu on maraton. Õpi oma häid inimesi märkama, hoidma ja hoolivalt suhtuma.

Heal sõnal pole hinda, kuid ta on hindamatu.


Loe veel:

Kuidas siis talente hoida?

Töötaja soovib lahkuda, kas veenda teda jääma?


<- Tagasi