Blogi

Disain on jõudnud kohtadesse, kus varem selle peale ei mõeldud. Näiteks mõeldakse meditsiinis teenuste disainile – pole sugugi nii, et lähed arsti juurde ja saad rohu. Või teine näide – valdade ühinemisega on vaja infoliikumine hoopis uuele tasemele viia. Töö disain on vajalik ka igas äriettevõttes. Ettevõtete äri on pidevas muutumises, allkirjastatud ametijuhendid ei ole piisavalt paindlikud. Iga töötaja loob tegelikult ise oma töö – vastavalt sellele, millised on tema tugevused, kogemused ja oskused.

On inimesi, kellel „ei“ tuleb väga lihtsalt, nii et vahel tahaks küsida – miks mitte „jah“. Ja kui on eitav seisukoht välja öeldud, siis selle juurde ka jäädakse. See on justkui „selgroo“ näitamine. Mõtlen nii, et alati tasub enne seisukoha kuuldavaks tegemist kaaluda erinevaid variante, nende hulgas ka seda, et millistes tingimustes oleks võimalik nõustuda.

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et värbamine on muutunud järjest keerukamaks, uute töötajate leidmine nõuab nutikust, raamist välja mõtlemist. Oleme nõus – nii see ongi. Seepärast on väga oluline läbi mõelda, kuidas toimuvad lõppkandidaatide kohtumised otsese juhiga. Ilmselt on just tema see, kes lõppvaliku teeb. Meie ettevõtte projektijuhid on alati lõppkohtumistel juures, et olla kindlad värbamisprotsessi sujumises. Tänu sellele näeme erinevat käitumist. Soovime uue aasta algul oma mõtteid ja tähelepanekuid teiega jagada.

Aasta algus on õige hetk mõelda oma meeskonnale – mis on see, mida me juurde vajame? Kas mõni oskus, uus teadmine? Kas mõnele inimesele või kõigile? Koolituse planeerimist alusta alati eesmärgi sõnastamisega. Ja ära oota paarilt koolituspäevalt kõikide probleemide lahendamist. Muutused toimuvad sammhaaval, vahel veelgi aeglasemalt…

Kui alustame personalikonkurssiga, püüame leida oma kliendi juures neid olulisi „rosinaid“, mille pärast inimesed tahaksid sinna tööle minna. Küsime alati ka kliendilt – mida me ütleme tööpakkumist tehes kandidaatide küsimusele „miks ma peaksin sinna tööle minema?“ Sageli jäädakse vastuse andmisega jänni ja ollakse ikka veel arvamusel, et meie valime, mitte tööotsija ei vali. Vaadakem olukorraga tõtt – võitlus heade töötajate pärast on tõsine. 

Aeg-ajalt juhtub, et mõni kandidaat uurib – kas see on ikka tegelik konkurss või lihtsalt peate seda mängu mängima. Meie saame alati rahuliku südamega öelda – me teeme alati oma tööd ausate reeglite järgi. Kuid ilmselt ei saa seda öelda mitte kõik ettevõtted. Arvan, et konkursside „mängult“ läbiviimine on pikas perspektiivis halb valik.

Praegu on aeg, mil mõeldakse uutele koolitusplaanidele. Päris sageli tõdetakse, et mitte midagi uut koolitajatel pakkuda pole, kõik juba vana tuttav. Nii võib see vahel tõesti tunduda kogemustega juhtidele, kes end juhina juba kümneid aastaid on arendanud. Kui koolitusturg enam mitte millegagi ei üllata, on aeg rohkem endasse vaadata ja mõelda, millised on küsimused praegu minu kui inimese ees. 

Viimasel paaril aastal häid töötajaid ainult töökuulutust kasutades enam ei leia. Kui, siis vaid assistentide ametikohtadele. Ülejäänud positsioonid nõuavad värbajalt väga suurt tööd, et viia pakutav ametikoht nendeni, kes ise seda pole märganud või esialgu isegi ei kaalu sellele ametikohale asumist. Värbaja roll on mõista potentsiaalse kandidaadi ootusi uuele tööle ja kui antud pakkumine võiks talle sobiv olla, on vaja osata seda „müüa“.

Coaching on arengu nõustamine, kus coach aitab süstmeeseid küsimusi esitades coacheel endas suuremale selgusele jõuda ja läbimõeldud tegevusplaan teha. Sageli on inimeste eesmärgid ebamäärased ja need tulevad teiste tahtmistest. Kui sa teed midagi, mida ise väga ei taha, siis tõenäoliselt leiad palju põhjusi mitte tegemiseks. Eesmärk
peab sulle endale oluline ja väärtuslik olema. Coahing algab sellise eesmärgi sõnastamises, mida inimene ise soovib oma elus saavutada.

Ootamine toidab uusi lootusi, annab elule värvi. Oodates anname endale võimaluse unistada. Nii on väga mõistlik oma puhkusesse plaanida toredaid emotsioone ja kohtumisi. Mida enam oled oma ellu ootamisväärset plaaninud, seda lihtsam on igapäevarutiiniga toime tulla.

Et personalikonkursid kiiremini ja ajasäästlikumalt toimuksid, oleme hakanud kasutama videointervjuud. Saadame kandidaatidele lingi 3-5 küsimusega, millele vastamine jäädvustatakse videolindile. Kuna see viis on enamuse jaoks uudne, siis jagan veidi selgitusi ja soovitusi.

Ettevõtted vajavad pidevalt uusi inimesi – kas siis seoses kasvu, struktuurimuudatuse või mõne töötaja lahkumisega. Esimene mõte peaks olema – kas meie ettevõtte mõni töötaja võiks sellele ametikohale sobiv olla? Ja siis tekib küsimus – kas teha kellelegi konkreetne pakkumine või korraldada sisekonkurss?

Me vaatame teisi inimesi läbi oma sisemise raamistiku, seda endale sageli teadvustamata. Tajume teist inimest terviklikult ja see on mõjutatud meie enda vajadustest, ootustest ja motiividest. Olen korduvalt kogenud, et kohtumistel annavad kliendid kandidaatidele hinnanguid, mille peale ma ise pole tulnud. Siin pole küsimus selles, kellel on õigus, vaid pigem – milline on hinnangu andja enda personaalne maailm.

Miks on meeskonnale vaja korraldada koolitusi, kus räägitakse koostööst, väärtustest, ootustest üksteisele? Kui meeskond ei võta aega töövälisteks kohtumisteks ja sügavamateks jutuajamisteks, muutuvad suhted pinnapealsemaks, ei märgata kolleegi kui ta abi või tuge vajab, igaüks hakkab justkui iseenda asja ajama. Kaob meeskonnana kokkukuuluvustunne.

Kellel iseendale uusaastalubadused antud, kellel arenguvestlustel eesmärgid seatud. On aeg alustada muutuste käänulist teekonda. On vähe neid, kes pidevalt enda arengus edasi julgevad astuda. Ma ei mõtle siin karjääriredelit ülespoole. Pigem isiksuslikku kasvamist. See on kõige alus. Küll siis tulevad ka uued karjääriastmed.