Käisime eelmisel nädalal aasta tähtsaimal inimeste juhtimise ja organisatsioonikäitumise konverentsil „Piiride paradoks“, mida korraldab Eesti Personalijuhtimise Ühing PARE. Laval olid nii juhid, personalivaldkonna eksperdid kui ka rahvusvahelised esinejad, kes jagasid igati praktilisi vaatenurki tööelule tänases turbulentses maailmas.
Tõime endaga kaasa mitmeid põnevaid mõtteid, mida jagada ka meie lugejatega.
Reetta Rajala tõi fookusesse vanuselise mitmekesisuse jõu ehk mõtteid sellest, kuidas meeskondade tugevus sünnib just erinevustest. Mitmekesisus ei ole täna „nice to have“, vaid see on innovatsiooni eeltingimus. 55+ aastased toovad organisatsioonidesse kogemuse, iseseisvuse ja probleemide lahendamise oskuse, samal ajal nooremad toovad kiiruse, uudishimu ja julguse küsida „miks?“. Mis on tänases tööelus olulisem?
Samuti kõnetasid meid Pia Lappalaineni mõtted võrdsusest – kas võrdsus tähendab alati kõigi ühtemoodi kohtlemist? Võrdsus tähendab võrdsete võimaluste loomist, arvestades sealjuures nende individuaalseid tugevusi. Kõlama jäi väljend „positive discrimination“, mis tähendab igaühe nägemist läbi tema tugevuste, eripärade ja vajaduste, läbi kognitiivse erinevuse. Tammiste tiimis on see üks kandvaid väärtusi.
Samuti meeldis Piia Lappalaineni väljatoodud mõte short term ajastust. Me elame väga kiiresti muutuvas ajas ja seetõttu on juhtidel otsuseid väga keeruline teha, sest tulevik on ennustamatu ning infot ei ole kunagi piisavalt. Ja samas peame vaatama pikka plaani, ehk long term vaadet, et aidata juhina oma inimestel kasvada ja areneda, sellest sünnib organisatsioonile kasu.
Juttu tuli ka sellest, et tööandja või juhi roll ei ole inimesi “õnnelikuks teha” ega neile tingimata meeldida nagu pitsa peab meeldima kõigile. Olulisem on luua keskkond, kus inimesed saavad ise panustada ja tähendust luua ning tuua nad välja mugavustsoonist. Oluline on psühholoogiline turvalisus, rolliselgus ja juhina keskendumine inimeste vajadustele, mitte ainult oskuste arendamisele.
Stress, läbipõlemine ja inimeste teadlik toetamine on jätkuvalt teemad, millel fookust hoida. Stress tööl ei ole ainult organisatsiooni ega töötaja vastutus – see on koostöö. Ja meid kõnetas Wendy K. Smith ettekandes mõte: „Küsimus ei ole, kas me kogeme pinget ja stressi, vaid kuidas me seda teeme?” Organisatsiooni vastutus on luua kultuur, kus on psühholoogiline turvalisus ja teiseltpoolt töötaja vastutus on hoida iseennast. Personalijuhtidel on täna palju väljakutseid ja tuleb teha valikuid efektiivsuse ja inimlikkuse vahel.
Kuna peame Tammistes väga oluliseks emotsionaalse intelligentsuse arendamist nii juhtide kui meeskondade vaates, oli suur rõõm kuulda, et mitmed esinejad tõid välja juhtimise vaates väga olulisi emotsionaalse intelligentsuse kompetentse. Pia Lappalainen rääkis näiteks juhina avatusest ja ehedusest – kui kaugele sellega minna. Usume samuti, et see on juhtidele üks keerukamaid tasakaalukohti, et olla oma inimestele piisavalt lähedal, kuid samas mitte laskuda sõbra tasandile.
Samuti tõi emotsionaalse intelligentsuse vaatenurga välja Wendy K. Smith. Kuidas tajuda ennast juhina ja kuidas muuta oma mõtteviisi. Tuleb lahti lasta either/or mõtteviisist ning treenida endas both/and mõtteviisi.
Uute kohtumisteni ning jääme juba põnevusega ootama PARE konverentsi 2027. aastal!