Mõtlesin sellele küsimusele pikalt. Aus vastus on: ma ei pea end niiväga juhiks kuivõrd liidriks tugevas meeskonnas.
Jah, olen juht olnud 25 aastat. Olen üles ehitanud ettevõtte, teinud otsuseid, värvanud oma meeskonda kümneid inimesi, saanud kogeda suuri edusamme ja valusaid pettumusi. Aga tunne on – olen lihtsalt üks meeskonnaliige, kes tahab koos teistega midagi head luua. See tunne ei ole kuhugi kadunud. Ja võib-olla ei peagi?
Minu juhtimisstiil on kindlasti ajas muutunud. Olen õppinud olema konkreetsem. Algul oli meeskond väiksem ja reegleid kirja pandud polnud. Kõik sujus omavahel jooksvalt kokkuleppeid tehes. Täna pean oluliseks, et oleksid selged reeglid ja nendest peetakse kinni – nii puhkuste, tervisepäevade kui muu osas. Varem lootsin, et küll me kuidagi kokkuleppele jõuame. Nüüd tean – õiglus meeskonnas algab selgetest piiridest. Kui keegi tahab erandit, aga kokkulepe on teine, siis tulebki öelda “ei”. Mitte seepärast, et olla range, vaid et hoida meeskonna usaldust ja sisemist tasakaalu.
Mis on aga jäänud samaks? Empaatia. See on olnud minu suurim tugevus – ja vahel ka kõige suurim puudus. Olen oma olemuselt inimene, kes kuulab, märkab ja usaldab. Nii nagu psühhoterapeudina lõin usalduslikke suhteid klientidega, loon neid ka kolleegide, klientide ja kandidaatidega. Olen korduvalt kuulnud, kuidas keegi ütleb pärast vestlust: “Ma ei tea, miks ma sulle kõik selle ära rääkisin.” Usaldus lihtsalt tekib – ja ma pean seda suureks väärtuseks.
Aga see sama usaldus teeb raskeks hetked, mil tuleb tõdeda – sõnad ja teod ei lähe kokku. Kui inimene, kelle olen tiimi valinud, ei võta vastutust, teeb asju “vasaku jalaga”, esitab vabandusi. Neid olukordi on olnud. Olen lootnud, uskunud, andnud aega. Ja lõpuks pidanud tegema raskeid otsuseid. Mulle on olnud väljakutse juba ebameeldivate vestluste pidamine, rääkimata kellegi töölt vabastamisest. Ma pean olema täiesti veendunud, et ma ei eksi oma hinnangus. Pean nägema sama mustrit mitu korda, enne kui midagi ütlen.
Aga mida ma tean täna palju paremini kui 25 aastat tagasi? Tean ja olen kogenud – meeskonnad elavad läbi loomulikke arenguetappe. Kui tuleb uus inimene või keegi lahkub, kui töökoormus kasvab või tempo muutub – kaasneb sellega paratamatult pingeid. Rahulolematust. Tagarääkimist. Juhi kahtluse alla seadmist. Seda kõike olen ma kogenud kümneid kordi. Ja ikka loodan – äkki sel korral läheb lihtsamalt. Tegelikult tean: muutused toovad alati kaasa omavahelisi suhteid mõjutavaid emotsioone, see on nii inimlik. Juhi roll on meeskond läbi konfliktide koostööni juhtida.
Juht on oma töös iseenda tööriist. Kes sa oled inimesena – seda sa oled ka juhina. Minu empaatia, pühendumus ja soov, et kõigil oleks hea – need on mind kandnud. Aga need on ka pannud mind õppima, kuidas olla konkreetsem, kuidas hoida tasakaalu mõistmise ja nõudlikkuse vahel, jäädes alati hoolivaks inimeseks. See, mida ma teatud hetkedel läbi ja üle elan, on minu enda ja mu kõige lähedasemate teada. Emotsionaalse intelligentsuse test kinnitab – mulle on omane väga tugev enesekontroll.
Mõtlemiseks sulle: Milline osa sinu juhiks olemisest on ajas muutunud? Ja mis on jäänud täiesti samaks?
Vaata videost pikemalt:
