On harv juhus, kui personaliotsingut ette valmistades ei kuuleks ma – see inimene peab olema suure stressitaluvusega. Tundub, et on lausa au ja uhkuse asi, kui rööprähklemine, pikad tööpäevad ja peale pressivad tähtajad on töö igapäev. Me ei ole inimestena loodud elama pideva emotsionaalse ja vaimse surve tingimustes ilma, et meie psüühika sellest märku annaks. Kuid töö nõuab, peame ju suutma ja nii me jätamegi varajased märgid märkamata ja sunnime end ikka tagant. Kuni murdume. Kas selle eest, et hinnatud töötaja ei suuda ka peale ühe aastast töölt eemalolekut enam tööle naasta, vastutab tööandja või töötaja?
On ettevõtteid ja ameteid, kus inimestest viimane välja pigistatakse, järjest ülesandeid juurde pannes, vastutust suurendades. On inimesi, kes on selleks liiga pühendunud ja kohusetundlikud, et oma tööandjale selgelt öelda – siit läheb minu piir. Karusellil pööreldes hägustub arusaam sellest, mida üks inimene suudab ja mida mitte. Kui juht ütleb, et sa pead hakkama saama, siis ka pean. Kuni tekivad keskendumisraskused, unehäired, sagenevad haigestumised – sest immuunsüsteem on tasakaalust väljas.
Hiljuti kohtusin inseneriga, kes vabastati töölt, sest ta ei tulnud järjest suureneva töömahuga toime. Tekkisid vead, projektid ei õnnestunud. Kuid lisatööjõudu ei palgatud. Nüüd teeb sama tööd 3 inimest … Juht tunnistas meie vestluses, et see oli küll tema juhtimisviga, kuid – see inimene oleks pidanud rohkem enda eest seisma… Kes siis vastutab, kui töötaja on jõudnud hetke, mil enam pole suuteline tööd tegema? Mõtlen, et tööandja peaks kindlasti esimesi läbipõlemise märke tõsiselt võtma ja töötajaga sel teemal rääkima. Elu on maraton, mitte sprint!
Paraku on nii, et läbipõlemine ähvardab siiski teatud tüüpi inimesi. Kui inimesele on omane kogeda negatiivseid emotsioone (viha ja vaenulikkust) ja vältida sotsiaalset kontakti teistega, on tal suurem risk kõrgenenud stressireaktsioonidele, südamehaigustele jt. ülepingest tingitud haigustele. Oma mure teistega jagamise tulemusena pinge väheneks, tuleks juurde inimlikku tuge ja ka teist vaatenurka. Väiksem on läbipõlemise oht nendele, kes peavad stressoreid pigem väljakutseteks või väljavaadeteks uutele võimalustele ning isiksuse arengule, mitte ähvardavateks ohtudeks. Nad tunnevad end oma elu peremeestena ja saavad aru, et neil on piisavalt ressursse valikute tegemiseks ja sündmuste muutmiseks. Kuid siiski võivad nad oma võimete piire liigselt kompida ning vajavad aeg-ajalt kedagi, kes pidurit tõmbaks. Oht jõuda läbipõlemiseni on veelgi väiksem nendel inimestel, kellel on nii stressikindlad isiksusejooned (pingetaluvus, emotsionaalne stabiilsus, jne.) kui ka tugev lähedaste toetus, kes teevad regulaarselt sporti ja peavad kinni tervislikust toitumisest ning kes oskavad oma tööandjale selgelt öelda, et ta ei kavatse end surnuks töötada. Parim vahend läbipõlemise vastu on hea töökorraldus ja töötaja vaimsest tervisest hoolimine. Kas see muutuks, kui läbipõlemine kuulutataks kutsehaiguseks?
Tegelikkuses peab ikka igaüks ise hoolt kandma, et tööl käimine oleks rõõm ja ülepinge poleks mitte igapäevane reaalsus vaid pigem erand. Sest ära aetud hobused lastakse maha ja asemele võetakse uus. Kes on pühendunud, teeb rohkem kui peab, soovib saavutada vaid parimaid tulemusi – on just selline inimene, keda meie oma otsingutes klientidele soovime leida …
