Osanikering on laienenud ning meie uued juhid Kadi ja Ilona on oma mõtteid uutest rollidest meie blogis juba jaganud.
Oleme aga kindlad, et oled huvitatud ka sellest, mida meie ettevõtte nime kandja ja tugisammas Sirje arvab sellest põnevast muutusest ning milline on tema roll meie tulevikus.
Ettevõtte osanikering on nüüd kahe inimese võrra suurem. Mis selleni viis ja kuidas sa endale mantlipärijad valisid?
Sirje: Olen ettevõtet arendanud ja siia inimesi valinud, pidades oluliseks ühiseid väärtuseid ja põhimõtteid. Aeg on näidanud, et kellega ühtset vereringi ei teki, nemad ka paari aasta jooksul lahkuvad. Väikses tiimis on eriti oluline, et oleks omavaheline klapp ja ettevõtte tulevik on meil töötavate inimeste teha.
Kui kätte jõudis õige hetk osanikeringi laiendamiseks, ei soovinud ma ettevõtet ja oma nime müüa võõrale, kuigi huvi tundjaid oli. See on minu elutöö. Seetõttu oli ainuõige ettevõte edasi anda oma kolleegidele, kellega olen pikalt koos töötanud ja kelles näen seda DNA-d, mida pean ettevõttes oluliseks. Tegin pakkumise ettevõte üle võtta meie kolmele kõige staažikamale töötajale, Kadi ja Ilona olid valmis seda vastutust võtma.
Ettevõtte osanikuks hakkamine kannab endaga suurt vastutust – igapäevases töös tuleb teha olulisi otsuseid, mis puudutavad nii meil töötavaid inimesi, meie kliente kui ka kandidaate, kes on meile usaldanud oma karjääri olulised muutused. Ilona ja Kadi kannavad seda vastutust väga kenasti.
Kadiga oleme koos töötanud juba 16 aastat. Ta on minu kõrval kasvanud ja kujunenud, aga temas on alati olnud ka julgust mõelda teisiti ja küsida kriitilisi ja ebamugavaid küsimusi. See on aidanud otsused paremini läbi kaaluda. Ta on algusest peale ettevõtte huve enda omast kõrgemale seadnud. Kadi kannab väga tugevalt meie olulist väärtust “Meie on suurem kui mina”. Ka Ilona tugevus on oskus mõelda ettevõtjana. Temas on seda ambitsiooni ja pealehakkamist, et ettevõtet edasi arendada. Küsimus oli, kas nemad ka omavahel klapivad, aga aasta jooksul, mis kulus osanikeringi laiendamise protsessile, jõudsin mina etappi, kus olin valmis oma kohta jagama, ning nemad said omavaheliselt mõtteid-ideid põrgatada. Minu jaoks on väga tähtis, et meil on ühine huumorimeel. Kellega saad koos naerda, saad ka keerulisi aegu koos üle elada.
Kuidas on sinu roll osanikeringi laienemisprotsessis muutunud?
Väikses ettevõttes tuleb teha sama, mida suureski ettevõttes, aga väiksemas mahus. IT, turundus, müük, HR, haldus, äriprotsessid – teemade valik, millel silma peal hoida, on väga lai. Tunnistan, et viimasel ajal ei jõudnud ma enam kõigesse süveneda.
Oma rolli ja vastutuse jagamine kellegi teisega on nagu oma lapse ära saatmine – ei tea ette, kuidas see teekond läheb. On emotsionaalne ja isiklik anda oma loodud ettevõte teistesse kätesse. See protsess ei ole veel lõpuni jõudnud. Ikka tahan kontrollida ja ülevaadet omada, aga pean endale aru andma, et kokkulepped on tehtud, vastutus jagatud ning enam ei saa ma torkida teemasid, mis on Ilona ja Kadi laual.
Kadi ja Ilonaga on meil rollid jagatud. Mina hoian töörutiinid korras ja annan enda töölaualt teemasid järk-järgult neile üle. See on pikk protsess. Oleme kokku leppinud, et veel aasta olen neile mentoriks ja olemas, kui neil on vaja tuge. Peale seda aastat annan aga juhtimise täielikult neile üle ja astun sellelt lavalt kõrvale.
Kadi ja Ilona liitumisest osanikeringiga on mulle tekkinud juurde õhku ja ruumi tegeleda asjadega, mis on varem jäänud tahaplaanile. Olen uutele osanikele toeks ning samal ajal saan süveneda nendesse koolitusteemadesse, milleks varem polnud aega. Klienditöö mõttes jään ka edaspidi tööle ning tegelen edasi koolitus- ja konsultatsiooniprojektidega. On privileeg, et saan veel küpses eas teha seda, mis mulle meeldib, aga endale sobiva koormusega.
Kuidas on selle muutuse vastu võtnud sinu pere, kolleegid ja koostööpartnerid?
Lähedaste jaoks ei ole veel midagi muutunud, sest teen ikka pikki tööpäevasid ja tööl olles jäävad kodused asjad ikkagi tahaplaanile. Küll aga ootavad nad pikisilmi, et minu töötempo ja pinge väheneksid, et saaksin rohkem aega enda jaoks. Ma väga soovin nautida vanaema rolli.
Koostööpartnerid on mind kiitnud ja ka imetlenud, et julgen oma firma nii käest anda. Mina mõtlen aga, et tuleb osata õigel hetkel tagasi astuda. Tajusin ise, et kõigis teemades, mis uutel põlvkondadel tulevad loomulikult, ei oska mina enam kaasa rääkida. Sellises tempos, nagu kunagi, ma enam joosta ei jaksa. Ma ei tunne kurbust, et mu juhtimisroll väheneb. Olen tänulik, et Kadi ja Ilona selle üle on võtnud ja meeskond neid igati toetab. Nad on mulle väga armsad ja olulised inimesed, kellesse täiel määral usun. Ma armastan oma tööd ja inimesi, kellega ma koostööd teen. Päeva pealt ma tööst loobuda ei taha ja ei saagi, aga väiksema koormuse ja paindlikuma tööajaga töötamine sobib mulle.
Sel suvel sain esimest korda 22 aasta jooksul puhata nii, et ei olnud kaasas ühtegi töövahendit. Varasemalt kontrollisin puhkuse ajal ikka, mis tööl toimub, aga nüüd sain juba selle vastutuse kolleegidele anda ning tõesti puhata.
Mida ootad ettevõtte tulevikult?
Ma soovin, et meie büroo oleks valdkonna eestkõneleja, kaasaegsete arengute algataja, käimalükkaja ja ajaga kaasaskäija. Et meie nooruslik värskus säiliks.
Töö käsitlus on minu töötamise ajal palju muutunud. Väärtused muutuvad ja muutuvad ka paljud muud asjad. Peame ettevõttena nende muutustega kaasas käima.
Mida soovitad teistele ettevõtte omanikele, kes end sarnasest hetkest leiavad?
Seda on ettevõtetes näha, kui omanik pole suutnud oma rollist loobuda ning kipub sekkuma sellesse, mida tegevjuht teeb. Omanikuna peab enda sees selle otsuse vastu võtma, joone alla tõmbama, et nüüd on asi üle antud, mitte käima edasi-tagasi. Lepi kokku, kellel on mis vastutus, milline on otsustusala. Ning siis ära sega! Igal juhil on oma käekiri ja keskendutakse erinevatele asjadele. Sinu moodi ei tee mitte keegi. Ole mentorina uue juhi jaoks olemas nii kaua, kui on vaja, siis mõtle välja, mida vabaks jäänud ajaga tegema hakata. Tippjuhid ei naudi võrkkiiges kiikumist, me tahame tegutseda. Kindlasti on vajalik leida oma elule uus sisu ja eesmärk.
Mina plaanin olla rohkem vanaema rollis ning teha jälle regulaarselt sporti, milleks viimastel aastatel pole jaksu olnud. Ka tahan teha midagi oma kätega ning vahepeal unarusse jäänud pitsikudumise jälle kätte võtta.
