Kui asjad on halvasti ja keegi ütleb, et „Milleks see küll hea on?“, siis tundub see soovitus sel hetkel päris häiriv. Ma olen löödud, pettunud, ummikus – ja see on millekski hea?! Siiski on see mõtteviisi ja vaatenurga küsimus.
Viimased uudised: kui aasta algul väitis 58% tööandjatest, et neil on raske uusi töötajaid leida, siis peale koroona kriisi vaid 38%! Mis mõttes vaid? Üle 1/3 ettevõtjatest on silmitsi probleemiga, et neil pole töötajaid! See on ikka väga palju! Hakake peale – praegu on palju tugevaid oma ala tipptegijaid ringi vaatamas! Kasutage keeruline aeg ära! Praegune aeg annab enneolematu võimaluse!
Või – vaid 10% motivatsioonist sõltub välistest teguritest ja 90% sõltub oma mõtteviisist. Kust need arvud tulevad? Kui ikka väline olukord totaalselt muutub, siis on raske sisemist teha tahtmist kõrgel hoida. Kui elutöö variseb kokku välise olukorra pärast, siis mõjutab see suurel määral seda, kas ettevõtja enam jaksab uuesti alustada. Kuid uue teeotsa leiad ikka enda sisemusest, mitte välisest. Kui sina seda ei tee, tuleb keegi teine ja teeb sinu eest. Praegu on aeg, mis soosib uusi algusi ja neid, kellel on piisavalt sisemist motivatsiooni. Kriisiaeg näitab tegelikku sisemist tahet ja paneb ka kriitiliselt vaatama varasemalt alustatud ettevõtmistele. Miks ma seda tegin? Mida ma tegelikult tahan? On väga tervistav oma elule sellise pilguga vaadata.
Oleme praegu väga uhked, et saame veebi kaudu justkui kõik asjad aetud, polegi vaja kohtuda. Ei uute töötajatega nende palkamisel, ei koolitustel. Olen nõus – väga palju saame me ära teha kuhugi sõitmata. Jutt saab räägitud ja info vahetatud. Kuid tekkimata jääb inimlik kontakt ja side, millest inimesed tänapäeval tegelikult väga palju puudust tunnevad. Kui paljud tunnevad rõõmu Zoomi ja Teamsi kõikvõimsusest, tunnen mina pigem muret – võib kaduda seegi vähene ühine inimlik kohtumine, mis varem meid toitis. Ehk on selle aja positiivne kavatsus meile öelda – hoia oluliste inimestega sidet, kohtu, jaga ühist aega ja ruumi? Mina ei usu, et parimad on vaid virtuaalsed meeskonnad. Vajame koosloomist, innovatsiooni. Selleks vajame koos olemist. Ühes ruumis, teineteist inimestena tajudes ja üksteise ideedest innustudes. See aeg peaks meile seda kindlasti õpetama!
Miks ma nii arvan? Olen osalenud veebikoolitustel – ma ei tea, kes on teised, mida nad mõtlevad, mis neid kõnetab. Meil pole võimalust pausi ajal mõtteid vahetada. Mul jääb saamata see, mis lisaks esinejale lisandväärtust annaks – ma saan oluliselt vähem kui siis, kui teistega pausi ajal mõtteid vahetan, nende reaktsiooni tajun ja küsimusi kuulan. Chatis saame esitada küsimusi, muidugi. Kui me ei kuule intonatsiooni, häälekõla – siis ei taju ka küsimuse tegelikku nüanssi.
Mul endal on olnud keeruline pikalt esineja juttu kuulata. Kui minu mikrofon ja kaamera on kinni, saan teha muid asju. Ma ei ole enam esinejaga kaasas, tema mõjuväljas. No ei ole ükski live kontsert ega veebist vaadatud monoetendus niisugust mõju avaldanud kui esinejaga ühes ruumis kohtudes. See on olnud väga hea, et me oleme kõiki võimalusi ära kasutanud. Ja see on väga halb, kui jääme uskuma, et nii ongi hea tulevikus õppida, kontserte kuulata ja teatrist osa saada. Virtuaalsed muuseumide külastused on suurepärane võimalus väga palju näha. Kuid saamata jääb õhustik, selle koha aura …
Ka esinejatel on imelik – nad ei saa publikult tagasi emotsiooni, mis neid toidab. Kui sul on palju kuulajaid ja see on vaid number kuvaril, siis tegelik emotsioon jääb saamata. See sünnib vaid siis, kui kohtuvad artist ja tema publik. Koolitustega on täpselt sama lugu – koolitajana ma tean, et iga koolitus on eelmisest erinev, kuigi programm võib olla sama. Sest osalejad on erinevad.
Ma väga soovin, et hakkame oma tööd edaspidi efektiivsemalt korraldama. Meie büroo hakkab kindlasti veelgi rohkem skype intervjuusid tegema. Juba ammu teeme teste veebi kaudu. Nii on mõistlik.
Minule õpetas isolatsioonis töötamine, et kandidaatide tegelikuks tunnetamiseks on vaja nendega ühel hetkel ka päriselt kohtuda. Muidu jääb inimlik tunnetus puudu. Sama nägin ka klientide puhul – neil ei tekkinud lõppkandidaatidega omavahelist tunnetust ja kõik tundsid end halvasti.
Kõik minu koolitused lükkusid edasi. See oligi selles hetkes õige. Neid veebi üle tuues poleks me saavutanud soovitud tulemusi, mille olime eesmärgiks seadnud. Suhtlemisoskusi ja inimeste mõistmist saab õppida vaid teiste inimestega koos olles.
Selle aja kõige positiivsem sõnum mulle oli – igatsen oma lapsi, sõpru ja kolleege veelgi enam. See aeg andis võimaluse järele mõelda, mis on mulle tegelikult oluline. Inimesed. Inimsuhted. Internet pole kõikvõimas.
Loe veel:
