Meie konkurssidel osalevad kandidaadid on ikka ja jälle avaldanud imestust – miks küll intervjuu, testid, taustauuringud – kas tõesti on vaja nii palju uurida, et sobivat inimest leida. Ma olen kuulnud erinevaid versioone lugudest, kus personalivalik tehti paarikümne minutilise vestluse põhjal. Vahel olen mõelnud, et küllap lõppkandidaatidega tegeldakse ikka kauem. Kuid hiljuti juhtusin olema sellise „kiirkohtingu“ tunnistajaks. Ühes mõnusas Talllinna kohvikus toimusid meie kõrval lauas uute töötajate intervjueerimised. Seda oli võimatu mitte kuulda, asjaosalised ei püüdnud sugugi poole häälega rääkida. Tegelikult oli päris ebamugav, kuidas inimene pidi kiirkorras end „maha müüma“ – rääkima, miks ta on hea kandidaat.
Minu õhtusöök polnud veel lõppenudki, kui 5 kandidaati olid üle vaadatud ja oma imestuseks kuulsin, kuidas valijatest üks ütles teisele: „ Võtame selle kolmanda, mis ta nimi nüüd oligi …“
See ajendas kirjutama isikutajust – just see, mil moel me tajume teist inimest, on määrav roll värbamisotsuste langetamisel. Ühte inimest tajuvad erinevad inimesed erinevalt – neil on erinev raamistik, läbi mille nad kandidaati vaatavad.
On hea endale teadvustada, et me tajume isikut tervikuna ja sageli ei oska me esmamulje põhjal erinevaid külgi välja tuua. Olen kuulnud, kuidas hinnatakse – meile päris sobiv inimene. Mille põhjal otsustate? Seda vastata ei osata sõnastada – lihtsalt tunne on hea. See on väga õige, et sisetunnet tuleb kuulata, kuid sellest ei piisa nii tähtsa otsuse tegemiseks.
Isikutaju on vahendatud – me teeme järeldusi omaduste põhjal, mis tegelikult ei ole tajutavad. Kui kandidaat esineb enesekindalt ja veenvalt, usutakse, et ta on töös sihikindel ja süsteemne. Kuigi enesekindal mulje suudavad jätta väga erinevad inimesed – mitte kõik neist ei suuda püsivat töösuhet hoida ja väärtustada, veel vähem järjekindlalt oma igapäevast tööd teha. Oleme ju kuulnud, kuidas osavad petturid jätavad väga usaldusväärse esmamulje. See ongi nende professionaalsuse alus – ei saa petta, kui enesekindlalt ei mõju. Sama mehhanism toimib ka personalivalikul.
Isikutaju on mõjutatud tajuja enda vajadustest, ootustest, motiividest – me eelistame endasarnast ja inimest kelle laadsega on meil häid kogemusi. Otsustades inimese üle lühivestluse põhjal, on siin peamiseks mõjutajaks meie enda sisemaailm, mitte see, milline on meie vestluskaaslane.
Selleks, et me hakkaksime vestluskaaslast adekvaatselt tajuma, peame läbima teatud etapid – see on loomulik protsess, mida me alati eneselegi teadvustamata läbime.
Kõik algab inimese määratlemisest – kõigepealt tajume peamiselt üksiktunnuseid (näoväljendused, liigutused, kehaehitus, riietus). See on esmamulje loomine, kus on oluline füüsiline välimus ning välimuse kujundatud külg. Tundmatu inimesega kohtudes luuakse esmamulje põhjal kiiresti tervikmulje, mis sageli kinnistub pikaks ajaks. Tuttavate puhul mõjutavad hinnangut just viimased kogemused. Kui esmakohtumine on lühiajaline, peaks olema valmidust muuta oma arvamust – esmamulje on otsuse tegemiseks liiga pealiskaudne
Teatud aja jooksul kujuneb üldmulje –valiku tegija väärtustab enda jaoks teatud omadusi: ta hindab teise meeldivaks või ebameeldivaks, sõbralikuks või ebasõbralikuks. Sellel etapil märgatakse inimese seisundeid, mis väljenduvad näos, kehahoiakus, liigutustes, püütakse kindaks teha inimese psühholoogilisi omadusi (temperament).
Seejärel hakkame tajuma sotsiaalsete tunnuseid – tajutakse rahvuslikku eripära, perekonnaseisu, oletatavat ametiala. Otsitakse märke välimusest, sõnalistest suhtlusvahenditest ja püütakse mõista, millise inimesega me tegelikult kohtume.
Alles seejärel suudame me hakata prognoosima omavahelisi suhteid – püüame ennustada, milliseks kujunevad omavahelised suhted, uurime teise poole kontaktivalmidust ja hoiakuid (domineeriv või pigem alluv, heasüdamlik või nõudlik, jne).
Nii peame inimesest arusaamiseks läbima protsessi, mis on kindlasti pikem kui 20 minutit. Mina ei julge otsustada inimese üle, enne kui ma pole temaga 2 tundi rääkinud. See on miinimum. Loomulikult selgub inimese sobimatus kiiremini – kui ikka esmamulje põhjal pole selline, milline see peaks olema, pole mõtet edasi rääkida. Kuid seda, kas võtta inimene tööle või mitte, esmamulje põhjal otsustada pole mõistlik.
