Personaliotsingu õnnestumiseks on kõige olulisem kandidaadi kohta õigete järelduste tegemine – triviaalne ju! Paraku toimub enesele aru andmata kandidaadi jutu „tõlkimine“ oma keelde ja sellest tulenevalt ka meelevaldsete järelduste tegemine. See on väga inimlik – mõistame ju teisi läbi iseenda tõekspidamiste ja väärtussüsteemi.
Kui kandidaat räägib kohtumisel oma tööperioodidest, siis räägib ta alati sellest oma vaatenurga alt. Mitte kunagi ei kuule me seal tõde, kuuleme ühe inimese versiooni olukorrast. Kuna soovime saada suuremat pilti, siis sageli lisame sinna juurde oma kogemused sarnaste olukordadega. Küllalt tihti kuuleme peale lõppkohtumisi kuidas kliendid hakkavad kandidaadi juttu ümber tõlkima, lisades sinna oma versioone. Pean tõdema, vahel on päris keeruline selgitada, et need järeldused ei tule küll kandidaadi jutust. Sellised arutelud algavad sageli sõnadega: tegelikult ta …, niikuinii ta …, see inimene küll … Kui hakkan uurima, kust selline järeldus, siis selgub, et ta lihtsalt tegi omad järeldused …
Näiteks on hiljuti seoses elukoha vahetusega ettevõttest lahkunud üks osakonna juhataja, tema pere elab teises linnas. Lahkuv juht tuli ettevõttesse aasta tagasi jutuga, et ka pere kolib siia. Nii ei läinud ja ettevõtte juhi on muutnud see ettevaatlikuks kandidaatide suhtes, kes otsivad uut tööd teise linna. Kui nüüd on konkursil taas kandidaat, kes plaanib elukohta vahetada, siis on kahtlused justkui õigustatud – kauaks ta ei jää … Selle asemel võib ju hoopis uurida tema isikliku elu tahke, tema eluplaane – mis toob teda siia linna. See inimene mõtleb ja otsustab päris kindlasti töölt lahkunud töötajast erinevalt. Ära kunagi kanna ühe inimese käitumis- ja mõtlemismustrit teisele üle!
Päris sage on eelhoiak, mis on seotud väikeste lastega ema palkamisega. Niikuinii ta hakkab haiguslehel olema, temast töötegijat küll pole … Minu soovitus – küsi, kuidas ta tuleb toime aegadega mil lapsed on haiged? Üha enam võtavad haiguslehte laste isad või jagatakse laste haiguste periood omavahel, võimalusel tehakse kodus tööd. Meie büroos on neli väikeste lastega ema. Vaatamata laste haigustele ei ole ükski töö tegemata jäänud. Sest neil on tugivõrgustik ja isad panustavad võrdselt emadega. Ma olen kindel, see pole erandlik.
Ja siis veel õnnetu 50 – aastaste töötajate teema. Oled ikka kindel, et kõik selles vanuses inimesed ei ole enam õppimisvõimelised? Ei taha enam pühenduda? Minu kogemus näitab, et selles vanuses on küpsust, kogemusi ja võimalust tööle täiel määral pühenduda. Tuleks alati vaadata konkreetset inimest, mitte teha järeldusi mõne teise inimese põhjal.
Inimese üle otsustades kuula millest ja kuidas ta räägib, uuri tema sõnade tähendusi ja küsi juurde erinevaid näiteid. Püüa järelduste tegemisel lähtuda temast, mitte enda mõtetest, hirmudest või eelhoiakutest.
Loe veel:
