„Ei“ ja otsustamine
On inimesi, kellel „ei“ tuleb väga lihtsalt, nii et vahel tahaks küsida – miks mitte „jah“. Ja kui on eitav seisukoht välja öeldud, siis selle juurde ka jäädakse. See on justkui „selgroo“ näitamine. Mõtlen nii, et alati tasub enne seisukoha kuuldavaks tegemist kaaluda erinevaid variante, nende hulgas ka seda, et millistes tingimustes oleks võimalik nõustuda. Oma seisukoht tasub ümber hinnata, kui saad juurde uut informatsiooni, kui keegi näitab sulle neid aspekte, mida varem ei teadnud. Kui kindlalt alati oma seisukohale jääda, vaatamata sellele, et võiks kaaluda ka teistsugust seisukohta, siis on see pigem jäikus, mis lõpptulemusena viib selleni, et alluvad/kolleegid enam sinu arvamust ei küsigi. Kui asjad tahetakse ära teha, siis oodatakse mõtteviisi, kuidas see on võimalik, mitte miks seda ei saa teha. Siiski on otsustaja kindel „ei“ parem kui laveeriv „no vaatame“. Parem selge otsus, olgu või vale, kui otsustamatus. Hiljem saab otsuse ju ümber mõelda, kui selgub, et see sai tehtud ebapiisava või väära info põhjal. See on „ei“ ütlemise üks aspekt.
„Ei“ ja abi palumine
Pöördume igapäevaselt ikka kellegi poole, paludes temalt abi. Paljudel on tekkinud arusaam, et hea inimesena ja meeskonnaliikmena pole sobiv „ei“ öelda. Hea inimene vastab ikka jaatavalt, arvatakse. Eks nii ju ongi – kellegi poole pöördudes eeldame, et ta annab meile oma aega ja seeläbi saame oma probleemile lahenduse. Just ajajuhtimise võtmes tuleb mõelda – öeldes „ja“ kõigele, upume igasugustesse väikestesse askeldustesse. Seepärast kaotame võimaluse tegeleda oluliste ülesannetega, mis valdavalt võtavad palju aega. Tulles vastu erinevatele abipalvetele kaob aeg käest. Lõpuks oleme rahulolematud ja pinges, sest suured ja tähtsad tööd ootavad tegemist. Võtame siis lisa õhtutundidest ja nädalavahetustest, ise pahased ja läbipõlenud. Absoluutselt vajalik on õppida vajadusel „ei“ ütlema. Seejuures on alati oluline teha seda viisil, mis ei solva ega pahanda küsijat.
On kohane väljendada kahjutunnet, et ei saa aidata, sest et… ja lühidalt põhjendada oma seisukohta. Ei ole vaja pikalt vabandada, teine ei jaksa seda tavaliselt kuulata. Kõik saavad aru, kui sul pole praegu aega selle asjaga tegelda. Võib tõesti juhtuda, et mõni „sõber“ elust kaob. Kuid tõelist sõprust selline asi päris kindlasti ei raputa. Kolleegide puhul õpime väärtustama tema aega ja pöördume vaid selge põhjusega just selle inimese poole.
Viisakas on kolleegile jätta abi andmiseks mõistlik aeg, mitte minna jutuga „mul on seda kohe vaja …“ Selleks on vaja osata oma aega ette planeerida, et saaks ka teise ajast lugu pidada. Ning mitte tekitada pingeid kolleegi aega sissesõitmise pärast. Nii et taas – parem selge „ei“, kui udune „ma katsun ja vaatan …“.
„Ei“ ja personaliotsing
Uusi töötajaid otsides ja sellekohast kuulutust avaldades on „ei“ ütlemine juba professionaalsust väljendav oskus. Värbaja on ettevõtte visiitkaart ja avalikkuses tema maine kujundaja. Soovitan oma protsessid läbi vaadata ja kaaluda, kas selline kokkulepe oleks sobiv:
- Kõik kandidaadid saavad vastuse
- Eitavat vastust tuleks põhjendada, otsingu eelvaliku etapis saab viidata formaalsetele nõudmistele (keeleoskus, haridustase, jne.)
- Kui oled kandidaadiga kohtunud, anna personaalne vastus tema mitte sobimise kohta. Intervjuul käinud kandidaatidele masskirju saata pole kohane. Olete inimestena kohtunud ja saate öelda midagi sisukat.
- Kõige parem, kui teed seda telefoni teel. Kui kandidaat on konkursile juba palju aega pühendanud (intervjuu, testimine, ülesande täitmine, kohtumine tulevase juhiga), on ta väärt vähemalt 5-10 minutit, et teda kandideerimisele pühendatud aja eest tänada. Inimesed saavad aru, kui öelda, et kellegi teisega tekkis parem klapp või oli kellelgi teisel sobivam kogemus.
Viisakas tänane „ei“ toob need kandidaadid ka tulevikus sinu ettevõttesse kandideerima. Sellesse tasub kindlasti aega pühendada!
„Ei“ pakkumiste tegijatele
Kui olete valimas endale koostööpartnerit ja saadate pakkumiskutseid, siis hakkab keegi selle pakkumise tegemisse aega pühendama. Võimalik, et tuleb kohale, kohtute ja räägite oma ootustest lähemalt. Või arutate koostöövõimalusi telefoni teel. On loomulik, et keegi saab väljavalituks, keegi jääb kõrvale. Ka siin on viisakas põhjendamine igati asjakohane. Tänada aja ja pühendumise eest ja öelda ka, mis oli valiku aluseks.
Et tulevikus see koostööpartner oleks valmis uut pakkumist tegema. Keeruline on siis, kui pakkumisi küsitakse küsimise pärast. Seadus nõuab, kuid endal juba valik tehtud. Tunnistan, siis on eriti nadi, kui saan aru, et ma panin 3 tundi tööaega täiesti lootusetu asja peale… Kuidas seda vältida, ma ei tea. Tundub paratamatu, et formaalselt tehtud konkurssidel antakse formaalseid vastuseid.
Kuid siiski on võimalus helistada ja asjast ausalt rääkida. Et see firma on meile juba tööd teinud ja me tunneme neid, tahame kindlasti koostööga jätkata, kuid vajame teisi pakkumisi.
Mis iganes positsioonil sa oled, alati saad jääda konkreetseks ja ausaks iseenda ja teiste vastu. Oskus öelda „ei“ käib lihtsalt elu juurde. Viis, kuidas seda teed, määrab tunde teise osapoole südames.
Loe veel:
Efektiivsem suhtlemine DiSCi abil – on see võimalik?
Kuidas coaching edasi aitab liikuda?
