Meie konkurssidel
osalevad kandidaadid on ikka ja jälle avaldanud imestust – miks küll intervjuu,
testid, taustauuringud – kas tõesti on vaja nii palju uurida, et sobivat
inimest leida. Ma olen kuulnud erinevaid versioone lugudest, kus personalivalik tehti
paarikümne minutilise vestluse põhjal. Vahel olen mõelnud, et küllap
lõppkandidaatidega tegeldakse ikka kauem. Kuid hiljuti juhtusin olema sellise
„kiirkohtingu“ tunnistajaks. Ühes mõnusas Talllinna kohvikus toimusid meie
kõrval lauas uute töötajate intervjueerimised. Seda oli võimatu mitte kuulda,
asjaosalised ei püüdnud sugugi poole häälega rääkida. Tegelikult oli päris
ebamugav, kuidas inimene pidi kiirkorras end „maha müüma“ – rääkima, miks ta on
hea kandidaat.
Minu õhtusöök polnud
veel lõppenudki, kui 5 kandidaati olid üle vaadatud ja oma imestuseks kuulsin,
kuidas valijatest üks ütles teisele: „ Võtame selle kolmanda, mis ta nimi nüüd
oligi …“
See ajendas kirjutama
isikutajust – just see, mil moel me tajume teist inimest, on määrav roll
värbamisotsuste langetamisel. Ühte inimest tajuvad erinevad inimesed erinevalt
– neil on erinev raamistik, läbi mille nad kandidaati vaatavad.
On hea endale
teadvustada, et me tajume isikut
tervikuna ja sageli ei oska me esmamulje põhjal erinevaid külgi välja tuua.
Olen kuulnud, kuidas hinnatakse – meile päris sobiv inimene. Mille põhjal
otsustate? Seda vastata ei osata sõnastada – lihtsalt tunne on hea. See on väga
õige, et sisetunnet tuleb kuulata, kuid sellest ei piisa nii tähtsa otsuse
tegemiseks.
Isikutaju
on vahendatud – me teeme järeldusi omaduste põhjal,
mis tegelikult ei ole tajutavad. Kui kandidaat esineb enesekindalt ja veenvalt,
usutakse, et ta on töös sihikindel ja süsteemne. Kuigi enesekindal mulje suudavad
jätta väga erinevad inimesed – mitte
kõik neist ei suuda püsivat töösuhet hoida ja väärtustada, veel vähem
järjekindlalt oma igapäevast tööd teha. Oleme ju kuulnud, kuidas osavad
petturid jätavad väga usaldusväärse esmamulje. See ongi nende professionaalsuse
alus – ei saa petta, kui enesekindlalt ei mõju. Sama mehhanism toimib ka
personalivalikul.
Isikutaju on mõjutatud tajuja enda
vajadustest, ootustest, motiividest – me eelistame endasarnast ja inimest kelle laadsega on meil häid kogemusi.
Otsustades inimese üle lühivestluse põhjal, on siin peamiseks mõjutajaks meie
enda sisemaailm, mitte see, milline on meie vestluskaaslane.
Selleks, et
me hakkaksime vestluskaaslast adekvaatselt tajuma, peame läbima teatud etapid –
see on loomulik protsess, mida me alati eneselegi teadvustamata läbime.
Kõik algab inimese määratlemisest – kõigepealt tajume peamiselt
üksiktunnuseid (näoväljendused, liigutused, kehaehitus, riietus). See on
esmamulje loomine, kus on oluline füüsiline välimus ning välimuse kujundatud
külg. Tundmatu inimesega kohtudes luuakse esmamulje põhjal kiiresti
tervikmulje, mis sageli kinnistub pikaks ajaks. Tuttavate puhul mõjutavad
hinnangut just viimased kogemused. Kui esmakohtumine on lühiajaline, peaks
olema valmidust muuta oma arvamust – esmamulje on otsuse tegemiseks liiga
pealiskaudne
Teatud aja
jooksul kujuneb üldmulje –valiku tegija väärtustab enda jaoks teatud omadusi: ta hindab teise
meeldivaks või ebameeldivaks, sõbralikuks või ebasõbralikuks. Sellel etapil
märgatakse inimese seisundeid, mis väljenduvad näos, kehahoiakus, liigutustes,
püütakse kindaks teha inimese psühholoogilisi omadusi (temperament).
Seejärel
hakkame tajuma sotsiaalsete tunnuseid – tajutakse rahvuslikku eripära,
perekonnaseisu, oletatavat ametiala. Otsitakse märke välimusest, sõnalistest
suhtlusvahenditest ja püütakse mõista, millise inimesega me tegelikult kohtume.
Alles
seejärel suudame me hakata prognoosima
omavahelisi suhteid – püüame ennustada, milliseks kujunevad omavahelised
suhted, uurime teise poole kontaktivalmidust ja hoiakuid (domineeriv või pigem
alluv, heasüdamlik või nõudlik, jne).
Nii peame
inimesest arusaamiseks läbima protsessi, mis on kindlasti pikem kui 20 minutit.
Mina ei julge otsustada inimese üle, enne kui ma pole temaga 2 tundi rääkinud.
See on miinimum. Loomulikult selgub inimese sobimatus kiiremini – kui ikka
esmamulje põhjal pole selline, milline see peaks olema, pole mõtet edasi
rääkida. Kuid seda, kas võtta inimene tööle või mitte, esmamulje põhjal
otsustada pole mõistlik.