Ikka on elus olukordi, kus tunned
– ei oska enam astuda järgmist sammu, ei tea, milline otsus on õige, kahtled
oma seisukohtades. Mida enam tipu poole liigud, seda keerulisem on leida
kedagi, kellega koos nendele küsimustele vastust leida. Olles tippjuht, pole
Sul oma ettevõttes mitte kedagi, kellele saad väljendada oma kõhklusi. Sest
oled juht ja Sinult oodatakse eesmärke, lahendusteid nendeni jõudmiseks, oskust
ka kõige keerukamad läbirääkimised edukalt lõpuni viia.
Tänapäeva juhid on end palju
arendanud ja koolitanud, kogemustega edukad tippjuhid astuvad ülikooli, et
leida oma küsimustele vastuseid. Usun, et paljud, kes õpivad strateegilist
juhtimist, hindavad teooriatest enam seltskonda, kellega koos saab olulisi
teemasid arutada. Kõik koos „koolipoisid“ olles on positsioon kõrvale heidetud
ja julgust ka oma nõrkuse hetki näidata ehk enam.
Mind on selle peale pannud
mõtlema minu kliendid, kes helistavad, et lihtsalt rääkida. Samas veidi
ebamugavust tundes – tegelikult ma ei soovi ei personaliotsingut, koolitust ega
uuringut, ma lihtsalt soovin rääkida. Psühholoogina tean, et inimese
enesehinnangut kujundab tagasiside, mida ta saab. Enesehinnangu määrab just
oluliste inimeste arvamus. Kuid tavaliselt reageeritakse negatiivsele, siis
saadki vaid negatiivset hinnangut ja pead oma kellegi arvates halbu
otsuseid/käitumist kaitsma ja põhjendama. Ning enesekindlus lööb kõikuma,
järjest raskemaks muutub otsuse langetamine.
Kui oled tippjuht, vaatavad
omanikud numbreid, muu on Sinu enda asi. Kuid kuidas Sa nende numbriteni
jõudnud oled või veelgi enam – mis on kõige õigem tee uute eesmärkide
saavutamiseks – see on juhi vastutada.
Kindlasti on alati võimalus
kaasata oma meeskonda – üheskoos on võimalus aruteludeks ja vaidlusteks.
Mõtlen, et meeskonna liikmete mõtete liikumapanemiseks võiksid iga juhi
töövahenditeks olla erinevad meetodid – ajurünnak,
mind mapping, avatud ruumi meetod, jne.
Liiga sageli on koosolekud pigem info jagamiseks kui uute ideede saamiseks.
Kuid juhid teavad – lõppvastutus
otsuste ees jääb ikkagi temale. Ning sellest tulenevat sisemist emotsionaalset
pinget pole kuigi hea jagada inimestega, kellega teed igapäevast koostööd. See
hakkab mõjutama edasist tööd.
Oskus oma emotsionaalset pinget
targalt juhtida on pingelise töö korral ellu jäämise võtmeküsimus. Kellele
sobib jooga, kellele meditatsioon – valik on ju paljude võimaluste hulgast.
Olen kuulnud, kuidas jooksmine aitab
mõtteid korrastada. Kindlasti on see väga hea viis oma mõtetega üksi olemiseks.
Kuid ükski neist ei asenda
jutuajamist inimesega, kes oskab kuulata ja esitada küsimusi, mis edasi
aitavad. Sest vastused on igaühes endas olemas, me lihtsalt pole nendest
teadlikud. Rääkides saame endale asjad selgemaks, ise endale mõistetavamaks.
Saame oma kinnisest mõtlemise ringist välja.
Olen seda ise kogenud ja ei
kujuta ette, et ilma end jagamata suudaksin töövõimelisena püsida. Ja seda
kinnitavad jutuajamised klientidega, mis algavad „On Sul 5 minutit aega …“ ja
lõppevad tunni pärast. Tuleb julgeda
otsida inimest, kes suudab Sind inimesena suurema selguse poole aidata. Siis
edeneb iga töö, sõltumata positsioonist. Arenedes inimesena saad paremaks ka juhina. Kõik algab
sügavalt seest.
Küsides aega inimeselt, kes
suudab ja oskab kuulata, ei tohiks end kehvasti tunda. Julgustan seda tegema
rohkem ja enesekindlamalt!