Kirjutan erilises meeleolus – on veel mõned päevad ja algab
puhkus. Lõpetasin äsja Remarque „Taeval ei ole soosikuid“ lugemise – mõtted elu
väärtustamisest ja arusaamast, mitte midagi pole iseenesest mõistetavat. Ainus
tee õnnelikkusele avaneb läbi iga inimese suutlikkuse valitseda iseenda üle.
Paljud meist sõidavad justkui võidusõitu, tajumata algust või lõppu. Kui tihti
küsime – miks ma seda teen, mis on eesmärk?
Neid küsimusi olen koos coacheedega
paljudel selle aasta kohtumistel küsinud. Kui lagunevad olulised suhted, jäävad
sündimata lapsed või kaotad tervise, on juba hilja. Iga suhe vajab aega ja
pühendumist. Kui prioriteet on töö ja raha, ununeb sageli see, mis on tegelikult
tähtis. Töö rügamise hulluses kaovad elust armsad inimesed. Ühel hetkel pole
kedagi, kellega oma võite tähistada. Liigne stress mõjub naise organismile
vahel päris ootamatult – ning lapse saamine on vaid arstide kätes. Sest naise
enda organism ei toimi. Mul pole küll käepärast teaduslikke uuringuid, loodan,
et minu kogemus on pigem erandlik, kuid need erandid hirmutavad. Kui noor naine
teaks, et ülepinge võib takistada emaks saamist, kas ta siis loobuks
karjäärist? Tahame olla meestega võrdsed, kuid oleme loodud tundlikumate ja
õrnematena. Justkui häbeneme seda, varjame end karmi maski taha ja väliselt
saame hakkama. Loeb aga see, mis on päriselt, igaühe sees.
Läbipõlemine on ajakirjanduses üle ekspluateeritud teema.
Neid lõputuid lugusid lugedes loeme nagu kellestki väga võõrast, märkamata, et
need inimesed on meile väga lähedal, aru andmata, et ise oled teel sellesse
kuristikku. Kui tööintervjuudel kohtud järjest nendega, kes peale rasket
tööperioodi vajasid aastat taastumiseks, sest ei suutnud keskenduda, magada,
kadus elurõõm, tuleb reaalsus väga lähedale. Paljud meist töötavad end surnuks.
Sest tuleb olla edukas, on väga tugev sotsiaalne surve.
Õnneks on noor põlvkond targem. Ta ei ole enam nõus tegema
ületunde, sest „tahan elada oma isiklikku elu, tegeleda hobidega, olla
sõpradega“ – umbes sellist ütlemist olen palju kuulnud. Tööandjatele see aga ei
meeldi. Peame siiski kokku leppima – elu on maraton, ei maksa sprinteri tempot
arendada. Jooks jääb lühikeseks.
Võtan ise ja tee seda ka sina – võta sel suvel aega mõtlemiseks ja
isiklikuks inventuuriks. Et ise endaga kokku leppida õigetes prioriteetides ja
läbi mõelda – mida ma reaalselt teen, et
need saavutada. Kes on need inimesed, keda soovin ka kümne aasta pärast enda
ümber näha? Millises füüsilises, vaimses ja emotsionaalses seisus tahan olla
ning mida ma ise selleks teen?
Kui prioriteedid on paigas, saad otsustada kuidas oma aega
planeerid. Aja planeerimine on oma elu juhtimine. Et saavutada tasakaalu ja
tunda end õnnelikuna.
Kui inspiratsiooni ei leia, loe Remarque: „Kes midagi ei
oota, ei saa ka pettuda“, ütleb ta ühe tegelase sõnadega. „Kui midagi iseenda
heaks ei tee, ei saa ka õnnelik olla“, lisan omalt poolt mina. Imelist puhkust!
Loe veel: