Kirjutan neid ridu, kui oleme väljumas karantiinist. Juba lubatakse mõnedel inimestel sõita Saaremaale oma suvekoju ja saarlasi lubatakse mandrile tööle. Kummaline, minu noorusaja mälestustes oligi Saaremaa koht, kuhu said vaid siis, kui sul oli tuttav saarlane – muidu ei lubanud Vene võim sind üle piiri. Saaremaa oli nagu riik riigis. Ja sai selleks taas koroona epideemia epitsentrina.
Mida on see aeg teinud sinuga, teinud erinevate inimestega? Kuidas on muutnud pigem kodukontoris töötamine, tihedamad suhted pereliikmetega ja vaid arvuti teel suhtlemine inimeste vahelisi suhteid?
Paljud on võtnud aja või on aeg ise andnud võimaluse mõelda eluliselt olulisele küsimusele. Mis on mulle elus tähtis? Miks just see on mulle tähtis? Kodusena avastad, et väga mõnus on magada pikemalt, sest tööle pole vaja minna. Töö on sinu enda kodus. Kogu aeg. Ühelt poolt on paljudel läinud tempo alla, paljudele on see meeldima hakanud. Ja iseenesest tuleb pähe küsimus „Miks ma kogu aeg torman?“, „Mille järel ma olen?“, „Mis on mulle elus oluline ja kuidas ma seda saan?“ Usun, nii mõnigi on oma elueesmärgid ümber hinnanud.
Teiselt poolt on see aeg piiranud inimeste ringi, kellega päriselt saad suhelda, ilma internetita. Sa oled lisaks endasse vaatamisele hakanud selgemalt nägema ka oma abikaasat ja/või lapsi – sest oled nendega päevad läbi koos. See võib olla raske tõehetk, sest selgub, et olete abikaasa või elukaaslasega jäänud väga võõraks ja kaugeks. Tavalisi argipäeva küsimusi – kuna tuled, poes käisid, süüa tahad – pole vaja küsida. Sest ta on kodus ja te jagate ühte aegruumi. Kas on siis veel millestki muust rääkida? Kuid loodan, paljud avastasid oma kalli kaasa taas uuesti. Olen kuulnud koroona ajast kui uutest mesinädalatest. Ja ka sellest, et kuidagi ei mahu terveteks nädalateks ühte ruumi. See aeg on meile palju õpetanud oluliste lähedaste inimeste kohta ja iseenda kohta nende suhete keskmes.
Kellel koolilapsed kodus ja tal on vaja neid koolitöös aidata – olgem ausad, tööle pühendumine ja laste õpetamine samaaegselt pole enamasti võimalik. Kui fookuses on 2 olulist eesmärki, hakkavad need omavahel võistlema. Selline olukord loob alati pingeid ja tekitab jõuetust. Sest sa ise ei saa enam oma elu planeerida. Palju sõltub sellest, kui palju on lastel õppida ja kuidas nad sellega ise hakkama saavad. Kui nad vajavad sinu tööaega, on olukord keeruline. Kui aga siiski oled pidanud tööl käima ja lastega digiõppe tegemine jääb õhtusse, mil oled väsinud ja tahad aega endale, on pinged kerged tekkima. Enesekontroll ja oma emotsioonidega toimetulek õnnestuvad vahelduva eduga. Ja peresuhted on sageli täis elektrit. Kuigi mitte kõikidel, sobib osadele lastele kodus õppimine hoopis paremini kui koolis õppimine. Kodus ta keskendub, saab teha talle sobivas rütmis. Nii mõnedki pered mõtlevad sellele, kuidas saaks digiõpet jätkata. Ehk peitub see võimalus, et laps valib ise endale sobiva õppimisviisi, meie tuleviku koolis? Olen ka kuulnud, et digiõpe annab õpetajatele võimaluse mitmes koolis korraga tunde anda – nii võib laheneda nii mõnegi õpetaja leidmise mure. Koolid – tehke koostööd ja pange järgmisel õppeaastal tunnid klappima!
Digisuhtlus võtab enam energiat kui tavasuhtlus, kogevad paljud. Lihtsamalt tulevad möödarääkimised, ära on jäänud mõnusad kohvinurga jutud, kus paljud olulised asjad kui möödaminnes sai selgeks rääkida. Kolleegid jäävad kaugemaks, võõramaks … Ja selgeks saab, et väga paljude koosolekute ja kohtumiste pärast ei ole vaja kuhugi sõita – me saamegi interneti vahendusel hakkama!
Kahjuks on paljud oma tööst ilma jäänud. Pärast esimest šokki ja muutunud olukorraga leppimist on vaja hakata uut tööd otsima. Kuid tööjõuturg on hoopis teistsugune kui varem. Tööandjatel on võimalus valida töötajaid ka nendele ametikohtadele, kuhu varem tuli võtta neid, kes nõus olid. Kuidas aga leida seda, kes vabale töökohale kõige paremini sobib, kui ühele ametikohale kandideerib 400 inimest? See on uus olukord paljude personalijuhtide ja erineva taseme juhtide jaoks, kes just praegu uusi töötajaid vajavad.
Meie elus on nii palju muutusi, uuega kohanemist ja teistmoodi tegemist. See väsitab ja kurnab. Nii võivad paljud jõuda varsti motivatsioonikriisi. Ei taha ega jaksa enam. See, mis varem oli sütitav, jätab nüüd ükskõikseks. On tunne, et mõte on kinni kiilunud, vaim tardunud. Ja sa pead kohanema tööle naasmisega. Kuidas hakkama saada? Ja kuidas siis hakkama saad, kui polegi enam tööd, kuhu tagasi minna?
Ees on ootamas motivatsioonikriis. Ma pean, ma pean, ma pean… Kui alustaks sellest, et püüad mõelda: ma tahan, ma tahan, ma tahan… Ja olen tänulik, et mu tervis on korras ja mulle oluliste inimestega on kõik hästi.
Loe veel: