Ikka on elus olukordi, kus tunned – ei oska enam astuda järgmist sammu, ei tea, milline otsus on õige, kahtled oma seisukohtades. Mida enam tipu poole liigud, seda keerulisem on leida kedagi, kellega koos nendele küsimustele vastust leida. Olles tippjuht, pole Sul oma ettevõttes mitte kedagi, kellele saad väljendada oma kõhklusi. Sest oled juht ja Sinult oodatakse eesmärke, lahendusteid nendeni jõudmiseks, oskust ka kõige keerukamad läbirääkimised edukalt lõpuni viia.
Tänapäeva juhid on end palju arendanud ja koolitanud, kogemustega edukad tippjuhid astuvad ülikooli, et leida oma küsimustele vastuseid. Usun, et paljud, kes õpivad strateegilist juhtimist, hindavad teooriatest enam seltskonda, kellega koos saab olulisi teemasid arutada. Kõik koos „koolipoisid“ olles on positsioon kõrvale heidetud ja julgust ka oma nõrkuse hetki näidata ehk enam.
Mind on selle peale pannud mõtlema minu kliendid, kes helistavad, et lihtsalt rääkida. Samas veidi ebamugavust tundes – tegelikult ma ei soovi ei personaliotsingut, koolitust ega uuringut, ma lihtsalt soovin rääkida. Psühholoogina tean, et inimese enesehinnangut kujundab tagasiside, mida ta saab. Enesehinnangu määrab just oluliste inimeste arvamus. Kuid tavaliselt reageeritakse negatiivsele, siis saadki vaid negatiivset hinnangut ja pead oma kellegi arvates halbu otsuseid/käitumist kaitsma ja põhjendama. Ning enesekindlus lööb kõikuma, järjest raskemaks muutub otsuse langetamine.
Kui oled tippjuht, vaatavad omanikud numbreid, muu on Sinu enda asi. Kuid kuidas Sa nende numbriteni jõudnud oled või veelgi enam – mis on kõige õigem tee uute eesmärkide saavutamiseks – see on juhi vastutada.
Kindlasti on alati võimalus kaasata oma meeskonda – üheskoos on võimalus aruteludeks ja vaidlusteks. Mõtlen, et meeskonna liikmete mõtete liikumapanemiseks võiksid iga juhi töövahenditeks olla erinevad meetodid – ajurünnak, mind mapping, avatud ruumi meetod, jne. Liiga sageli on koosolekud pigem info jagamiseks kui uute ideede saamiseks.
Kuid juhid teavad – lõppvastutus otsuste ees jääb ikkagi temale. Ning sellest tulenevat sisemist emotsionaalset pinget pole kuigi hea jagada inimestega, kellega teed igapäevast koostööd. See hakkab mõjutama edasist tööd.
Oskus oma emotsionaalset pinget targalt juhtida on pingelise töö korral ellu jäämise võtmeküsimus. Kellele sobib jooga, kellele meditatsioon – valik on ju paljude võimaluste hulgast. Olen kuulnud, kuidas jooksmine aitab mõtteid korrastada. Kindlasti on see väga hea viis oma mõtetega üksi olemiseks.
Kuid ükski neist ei asenda jutuajamist inimesega, kes oskab kuulata ja esitada küsimusi, mis edasi aitavad. Sest vastused on igaühes endas olemas, me lihtsalt pole nendest teadlikud. Rääkides saame endale asjad selgemaks, ise endale mõistetavamaks. Saame oma kinnisest mõtlemise ringist välja.
Olen seda ise kogenud ja ei kujuta ette, et ilma end jagamata suudaksin töövõimelisena püsida. Ja seda kinnitavad jutuajamised klientidega, mis algavad „On Sul 5 minutit aega …“ ja lõppevad tunni pärast. Tuleb julgeda otsida inimest, kes suudab Sind inimesena suurema selguse poole aidata. Siis edeneb iga töö, sõltumata positsioonist. Arenedes inimesena saad paremaks ka juhina. Kõik algab sügavalt seest.
Küsides aega inimeselt, kes suudab ja oskab kuulata, ei tohiks end kehvasti tunda. Julgustan seda tegema rohkem ja enesekindlamalt!
