„Kas oli igav oodata?“
„Ei, ei olnud. Kes pole kaua aega enam midagi oodanud, selle teeb ootamine kümme aastat nooremaks. Või isegi kakskümmend. Veel hiljuti arvasin ma, et ei oota enam midagi.“ See on Clerfaylti ja Lilliani vestlus Remarque raamatust „Taeval ei ole soosikuid“. Võidusõitja ja kaunis noor naine, kes teadis, et elada pole kaua jäänud. Ja otsustas igat hetke kasutada mitme eest… Sest talle polnud antud aega oodata. Võtan seda raamatut ikka ja jälle kätte, sirvin ja leian uusi nüansse.
Milles on siis ootamise võlu, et see lausa nooremaks teeb? Lapsena ootame kooli minekut, koolis selle lõppu. Siis jõuame aega, mil jõuab kohale karm reaalsus – lapsepõlv on läbi, kool oma kindlate rutiinidega oli ikka nii väga lihtne, kuigi sai oodatud selle lõppu. Peale gümnaasiumi ei teagi enam mida oodata. Paljud pole kindlad selles, mida nad teha tahavad. Justkui peaks minema ülikooli – kõik ju lähevad… Kui sa ikka ei oota uutelt õpingutelt midagi, vaid lähed lihtsalt sotsiaalsest survest, siis tee paus. Ülikooli minnes peaks olema sisemist ootusärevust – iseseisva elu algus, uued sõbrad, teadmised… Ilma ootusärevuseta pole sa õigel teel. Sisemine ootusetunne on nagu otsuse õigsuse termomeeter.
Ülikooliõpingud nõuavad paljudelt suurt pingutust – tuleb hakata iseseisvalt planeerima oma aega, raha, tegema iseenda elu mõjutavaid otsuseid. Siis on nii tore minna koju, teel olles ootad oma kodust toitu, seda, et ei pea ise mõtlema ja otsustama. Vanemad on külmkapi täitnud ja ema juba teab, milline on lapse lemmikkook. Kummaline – veel mõni aasta tagasi ootasid niiväga suureks saamist, et saaks olla ISE. Nüüd aga naudid lapseks olemist, et ei pea kõige eest ise vastutama. Kuidas küll elu teeb pöördeid.
Siis hakkad ootama võimalust saada head töökohta. Kandideerid ja loodad. Mida sa ootad oma uuelt töölt – küsin sageli noortelt tööotsijatelt. Muidugi kõike ja kohe ja hästi palju, justkui poleks aega oodata iseenda küpsemist. Anda endale aega kolleegidelt õppida, küsimusi esitada, olla teel. Nii võetakse vastu töökoht, milleks tegelikult valmis ei olda. Nimetades seda väljakutseks ja enda proovile panekuks. Kui aga tööpinge üle pea käib, ootad, et saabuks ometigi rahulikum aeg, oleks mingigi rutiin ja rahu. Ja nii kui kõik on paigas, tabad end rahutult ootuselt – tahaks midagi uut ja põnevat… Muidugi on inimesed selles väga erinevad – mõnede elu peabki kõrgete lainetena üles alla käima, teine aga hoiab oma elurütmi hästi tasasena. Küllap on paljud tööl käivad aktiivsed inimesed mõelnud – saaks ometi pensionile, siis loeks läbi kõik need raamatud, ja…
Ootamine toidab uusi lootusi, annab elule värvi. Oodates anname endale võimaluse unistada. Nii on väga mõistlik oma puhkusesse plaanida toredaid emotsioone ja kohtumisi. Mida enam oled oma ellu ootamisväärset plaaninud, seda lihtsam on igapäevarutiiniga toime tulla. Vahel piisab ka ilusate hetkede ootusest…
Kui sinul on juba puhkus, siis mina veel ootan seda. Ja küll on see ootus magus!
Loe veel: