See oli möödunud nädalal Pärnus toimunud Juhtimiskonverentsi teema. Mulle väga südamelähedane, sest just viimasel ajal on juhid hakanud mõtlema sellele – millega saan ma panna oma meeskonda endale järgnema? Inimestes peab olema sügav usk oma juhti, oma meeskonda ja ettevõttesse – siis on nad valmis tegema tööd suure pühendumisega.
Selle aluseks on juhi enda väärtused. Mitte organisatsiooni väärtused, vaid inimeste igapäevase juhtimisega tegelevate juhtide väärtused. Väärtused peavad väljenduma igapäevastes juhtimisotsustes. Selles, kuidas juht oma inimestega suhtleb, probleeme lahendab, juhtimisotsuseid teeb. Oma esinemises ütles Tõnu Lehtsaar „ Juhi vaim läheb firma sisse“. Kui juht usub endasse ja ärisse, mida ta juhib, hakkavad üha enam uskuma juhti ja selle äriedu võimalikkust töötajad. Ma tunnen usuga juhte kohtumistel ära – need juhid räägivad oma ettevõttest kirega. Nii sütitatavad nad koostööpartnereid ja alluvaid.
Eesti keel on vaene – usust rääkimiseks on vaid üks sõna, pigem kasutame seda religioosses tähenduses. Kuid see on vajalik ka igapäevaelus. Me elame kaitsva illusiooniga – uskudes, et minuga midagi halba ei juhtu. Kui aga kaotame töö, lähedase, tervise, lööb see usk kõikuma. Koos sellega kogu maailm. Neil hetkedel vajame usku, et on veel keegi, kellele saame loota. Või usku endasse – ma olen varemgi tulest ja veest läbi tulnud, tulen ka nüüd. Selleks, et ühe maailma kokku varisemisel ei puruneks kogu Sinu maailm, on hädavajalik, et Sul oleks rohkem kui üks toetuspunkt. Kui üks maailm kokku variseb, aitab teine. Nii ei tohiks töö olla kogu elu, ka pere ei tohiks olla kogu elu, ikka peaks kohta olema veel millelegi muul.
Konverentsil meenus ka tõdemus – me usume seda, mida tahame uskuda. Ja sellest saab isetäituv uskumus. Juhtidel pole tegelikult otsuseid langetades kindlat teadmist – nii toimides saavutame kindlasti just sellise tulemuse. Maailm on muutunud ette arvamatuks, asjad lähevad sageli soovitud suunas just seepärast, et me ise juhime neid läbi oma veendumuste jõu ja sisemise uskumise. Tõnu Lehtsaar ütles väga sügava tähendusega mõtte: „ Me oleme nii suured, kui suur on see, millele me pühendume“ .
Juhi roll on teenida oma meeskonda – luua meeskonnale võimalusi tulemuste saavutamiseks. Sel teemal rääkis väga inspireerivalt Jeff Evans. See, kuidas ta aitas Mount Everesti vallutada pimedal mehel, pani mõtlema usaldusele. Kas Sul on kedagi, kellele järgneksid kinnisilmi – maailma kõrgeima mäe tippu? Jeff Evans juhtis 2,5 kuud kestnud teekonnal pimedat, kelle unistuseks oli vallutada Mount Everest. See pidi olema väga suur usaldus, sest ta sai edasi liikuda vaid Jeffi käest kinni hoides ja tema juhtnööre kuulates. Kogu pikk teekond oli usalduse proov, selleks, et olla 20 minutit mäetipus. Nii on ka meie elu – me oleme aina teel, kohale jõudmine on vaid hetk. Kui tähtis on õppida nautima teekonda, mitte mõtlema kohale jõudmisele! Sest elu ongi teekond.
Lisatud pildil vasakpoolsel slaidil on Jeff koos oma pimeda kaaslasega alla hüppamas kõrgelt mäelt. – ca 8 meetrine vaba langemine. Ukerdab seal Jeff ise, tema kaaslane hoiab käest kinni ja laskub kindlalt mägijõkke.
Vahel koolitusel usaldust treenides näeme – ka toolide vahel kaaslase juhtimisel kinnisilmi liikumine ei pruugi õnnestuda. Lihtsalt ei julge astuda. Kui teeme koolitusel harjutust, kus tuleb laualt selg ees kaaslaste kätele langeda, on see vaid mõni kord õnnestunud
- Kas Sinul on keegi, kelle juhtimisel julgeksid kinnisilmi edasi liikuda?
- Kas oled Sina kellegi jaoks inimene, keda usaldatakse kinnisilmi?
Tahaksid seda üldse? Küllap on igal inimesel hetki, kus ta vajab võimalust toetuda usaldusväärsele inimesele. Vaevalt kinnisilmi kellelegi järgneme, teenäitaja võiks aga elus olla küll …
