Tammiste Personalibüroo saab sel aastal 25-aastaseks. Veerand sajandit ettevõtluses – see on piisavalt pikk aeg, et teha kokkuvõtteid, vaadata tagasi saadud õppetundidele ja jagada neid ka teistega.
Ettevõtlus on olnud minu jaoks pidev kasvamise ja avastamise protsess. See ei ole olnud lihtne. Läbi väljakutsete, eksimuste ja edulugude on kujunenud väärtuslikud taipamised, mis on aidanud edasi nii mind, minu kolleege ja ettevõtet tervikuna.
Järgmistes lugudes jagan oma kogemusi ja õppetunde – seda, mida olen ettevõtluse, juhtimise, enda ja inimeste kohta õppinud. Enesesse vaatamine on juhi oluline tööriist. Kuna ise kuulan teiste juhtide lugusid suure huviga, on nüüd aeg olla ise õppetundide ja kogemuste jagaja.
Loodetavasti leiad siit inspiratsiooni, praktilisi mõtteid ja kinnitust, et ettevõtlus on teekond, kus iga kogemus – nii õnnestumine kui eksimine – viivad meid edasi. Seda vaid juhul, kui neist õpid.
Olen tänulik, et olen seda teed käinud ja mul on hea meel, kui minu lood sind edasi aitavad.
Kui elu teeb kannapöörde: kuidas ootamatu koondamine viis minu ettevõtte loomiseni
1999 aastal sündis minu kolmas laps. See oleks pidanud olema rahulik ja turvaline aeg, kuid elu otsustas teisiti. Majanduses olid keerulised ajad ning kui mu laps oli vaid kolme kuune, sain koondamisteate. See oli tohutu šokk – veel eile oli mul kindel töö ja stabiilne sissetulek, täna seisin silmitsi ebakindla tulevikuga. Meenutuseks – tol ajal polnud emapalka … Hirm ja kahtlused võtsid võimust. Mis saab edasi?
Segaduses ja murelikuna helistasin heale sõbrale, et lihtsalt kurta ja oma tundeid välja elada. Ta kuulas mind rahulikult, kuid vastas ootamatult: “Helista mulle tagasi, kui sa enam ei nuta.” See pani mind hetkeks peatuma. Kogusin end nädal aega ja kui uuesti helistasin, ütles ta midagi, mis muutis mu elu: “Tee oma firma. Sul on eduks kõik vajalik olemas!”
Ärist ei teadnud ma midagi. Mul polnud ka pikaajalist plaani. Mõtlesin aga, et proovin ja vaatan, kuidas läheb. Ettevõtlus polnud mu teadlik valik, vaid samm, mida ajendas vajadus oma eluga hakkama saada. Mul oli vaja tööd, kuid kuna ma sobivat ei leidnud, pidin ise oma võimalused looma.
Kust alustada? Kui helistasin ühes töökuulutuses toodud telefoninumbrile, et pakkuda värbamisteenust, ei saanud ma kuigi palju öelda. Vastusele “Me naisi tööle ei võta, see on füüsiliselt raske töö” jõudsin vaid vastata, et ma ei soovi ise tööle tulla, pakun abi personali värbamisel. Vastus oli konkreetne: ““Me oleme siiani ise hakkama saanud.” Ja oligi kõne läbi.
See oleks võinud olla hetk, kus ma oleksin loobunud. Aga selle asemel kirjutasin meili – lootuses, et ettevõtte juht siiski loeb selle läbi. Nädal hiljem helistas ta tagasi. Sellest sai alguse esimene pikaajaline koostöö, kui otsisin lisaks Pärnu kauplusele töötajaid Tallinna ja Tartusse ning tegime koostöös mitmeid koolitusprojekte.
Selle kogemuse põhjal mõistsin kiiresti mitmeid olulisi tõdesid, mis on mind ettevõtluses siiani saatnud:
- “Ei” ei tähenda alati lõppu – see võib olla uue alguse algus. Esimene reaktsioon võib olla tagasilükkamine, aga see ei tähenda, et võimalus on täielikult kadunud.
- Kuigi julgus võtta ühendust ja ennast pakkuda tõi mulle esimese kliendi, on hilisemalt siiski meile tööd toonud varasemalt hästi tehtud töö.
- Kõige olulisem on usaldus – nii oma meeskonnas, koostöös klientide kui kandidaatidega.
Kui elu viskab ette ootamatu pöörde, võib see olla varjatud võimalus. See, mis algas ebakindluse ja hirmuga, viis mind ettevõtluseni. Kui ma poleks saanud koondamisteadet, poleks ma kunagi hakanud iseenda tööandjaks. Kui ma poleks kuulnud esimest “ei”-d, poleks ma õppinud, kui oluline on julgus ja järjepidevus.
Elu näitas mulle, et vahel on just ootamatus see, mis avab uksi, mida me ise poleks osanud näha. Ja vahel on vaja vaid ühte inimest, kes ütleb: “Sa suudad seda.”
