Blogi

Richard J. Davidsoni on pühendanud aastaid aju uuringutele ning kirjutab oma raamatus „Aju emotsionaalne elu“ kuidas aju ainulaadne toimimine mõjutab inimese mõtteid, tundeid ja elu. Hea on ka teada – mitte ainult meie mõtted ei määra meie käitumist. Käitumist muutes muudame ka oma mõtteid.

Iga suhtlemine algab kontakti loomisest. Paljudel toimub see loomupäraselt ja justkui märkamatult. Kuid enamus peab suhtluspartneriga kontakti loomist õppima. Mida olulisem on jutuajamine, seda tähtsam on saavutada omavaheline usalduslik õhkkond, kus on mugav olulistel, teinekord tundlikel või keerulistel teemadel rääkida.

Palga teema on alati väga tundlik nii juhi, kui töötajate jaoks. Palgasüsteem peab olema terviklik ja õiglane. Samas ainult palgale tähelepanu pöörates pikas perspektiivis edu ei saavutata. Ikka on oluline, kuidas töötajad nd tunnevad ja kuidas neid inimestena väärtustatakse.

Pikki tööpäevi tehes jooksed kui orav rattas. Hoog on nii suur, et pole aega ei paremale ega vasakule vaadata. Vaadates suurt pilti saad võimaluse kaaluda paljusid võimalusi. Vaagida nende plusse ja miinuseid. Olles kitsalt oma väikses maailmas on ka vaatenurk kitsam.

Igas ettevõttes on oma aura, mida tunnetad nende inimestega suheldes. See on suhete kultuur, mis väljendub igapäevases suhtlemises ja selles, kuidas erinevaid olukordi lahendatakse. Meeskonna positiivsusest ja mõnusast suhete kultuurist saavad alguse head kliendisuhted. See on kasvav ring, mis saab toitu sellest, mida sellesse paned.

Ajajuhtimise koolitustel, mida aasta lõpul eriti palju telliti, oli keskmes küsimus “Kuidas suuta sama ajaga rohkem teha?”. Kuidas nii tööd korraldada, et inimesed suudaksid kõik ära teha. Ja veel hästi ja õigeaegselt. Esimesena on mul mõttes küsimus – kas asi on kalendri täitmises, aja surnuks löömises, tööpäeva väheses läbimõtlemises või liigses töökoormuses?

Töökoha vahetused on muutunud igapäevasteks, päris sagedased on esimestel päevadel ja nädalatel tekkinud pettumused – kõik polegi nii roosiline, kui enne paistis. Uude töökohta minnakse suurte lootustega, vahel tekivad aga tagasilöögid sellest, et uue inimese vastu võtmist pole täpselt läbi mõeldud. Siis peaks tööle asunu ise oskama enda eest seista, et võimalikult kiiresti tööga heal tasemel toime tulla.

Jaanuari algul sai meie ettevõte 18-aastaseks. Sel puhul saime palju õnnitlusi täisealiseks saamise puhul. Mind pani see mõtlema – kas ettevõtte vanuse ja inimese vanuse vahele saab paralleele tõmmata? Nii ja naa.

Värbamine on kui sügisene seenelkäik – kord on kiired eduelamused, teinekord pikad otsingud üksikute „pärlitega“. Vaatamata protsessi kulule, oled sa millegi võrra alati rikkam ja näed väga värvilist pilti. Ma naudin värbamispartneri töös seda, et see töö rikastab läbi kandidaatide ja klientide kogemuslugude tohutult minu mõttemaailma. Tunnen suurt tänulikkust nende kogemuste eest, mida erinevad inimesed minu ellu toovad, sest tänu neile olen ka mina pidevas arengus.

Kui minult küsitakse ettevõtte eesmärke, ei suuda ma neid kuidagi numbrites öelda. Mõtlen, et on privileeg teha tööd, mida armastad ja mis on sinu kirg. Eriline privileeg on teha seda koos inimestega, kellega koos töötamisest rõõmu tunned. Kui kogu meeskond paneb töösse nii kire kui ka pühendumise, tulevad kindlasti ka tulemused eurodes.

Oleme kolleegidega viimasel ajal palju arutanud – millest see tuleb, et klientidele uute töötajate leidmine läheb järjest keerulisemaks. Kas tõesti on põhjus selles, et töö tegijaid ongi vähemaks jäänud? Või…superinimeste otsimine võiks asenduda õigete inimeste arendamisega.

Tänapäeval ollakse üldiselt lojaalsemad oma karjäärile kui ettevõttele. Kui investeerid oma töötajate arendamisse, investeerid ka meeskonnatunde tekkimisse. Võib juhtuda, et juba sellest piisab, et sa ei pea kulutama aega ja raha uute töötajate värbamisse ega  palgaralliga kaasa tormama. Ka siis, kui igapäevane töö käib „objektil“ ning igapäevased inimlikud kontaktid ei toimu mitte ettevõtte kontoris vaid töömaal.