Blogi

Ajajuhtimise koolitustel, mida aasta lõpul eriti palju telliti, oli keskmes küsimus “Kuidas suuta sama ajaga rohkem teha?”. Kuidas nii tööd korraldada, et inimesed suudaksid kõik ära teha. Ja veel hästi ja õigeaegselt. Esimesena on mul mõttes küsimus – kas asi on kalendri täitmises, aja surnuks löömises, tööpäeva väheses läbimõtlemises või liigses töökoormuses?

Töökoha vahetused on muutunud igapäevasteks, päris sagedased on esimestel päevadel ja nädalatel tekkinud pettumused – kõik polegi nii roosiline, kui enne paistis. Uude töökohta minnakse suurte lootustega, vahel tekivad aga tagasilöögid sellest, et uue inimese vastu võtmist pole täpselt läbi mõeldud. Siis peaks tööle asunu ise oskama enda eest seista, et võimalikult kiiresti tööga heal tasemel toime tulla.

Jaanuari algul sai meie ettevõte 18-aastaseks. Sel puhul saime palju õnnitlusi täisealiseks saamise puhul. Mind pani see mõtlema – kas ettevõtte vanuse ja inimese vanuse vahele saab paralleele tõmmata? Nii ja naa.

Värbamine on kui sügisene seenelkäik – kord on kiired eduelamused, teinekord pikad otsingud üksikute „pärlitega“. Vaatamata protsessi kulule, oled sa millegi võrra alati rikkam ja näed väga värvilist pilti. Ma naudin värbamispartneri töös seda, et see töö rikastab läbi kandidaatide ja klientide kogemuslugude tohutult minu mõttemaailma. Tunnen suurt tänulikkust nende kogemuste eest, mida erinevad inimesed minu ellu toovad, sest tänu neile olen ka mina pidevas arengus.

Kui minult küsitakse ettevõtte eesmärke, ei suuda ma neid kuidagi numbrites öelda. Mõtlen, et on privileeg teha tööd, mida armastad ja mis on sinu kirg. Eriline privileeg on teha seda koos inimestega, kellega koos töötamisest rõõmu tunned. Kui kogu meeskond paneb töösse nii kire kui ka pühendumise, tulevad kindlasti ka tulemused eurodes.

Oleme kolleegidega viimasel ajal palju arutanud – millest see tuleb, et klientidele uute töötajate leidmine läheb järjest keerulisemaks. Kas tõesti on põhjus selles, et töö tegijaid ongi vähemaks jäänud? Või…superinimeste otsimine võiks asenduda õigete inimeste arendamisega.

Tänapäeval ollakse üldiselt lojaalsemad oma karjäärile kui ettevõttele. Kui investeerid oma töötajate arendamisse, investeerid ka meeskonnatunde tekkimisse. Võib juhtuda, et juba sellest piisab, et sa ei pea kulutama aega ja raha uute töötajate värbamisse ega  palgaralliga kaasa tormama. Ka siis, kui igapäevane töö käib „objektil“ ning igapäevased inimlikud kontaktid ei toimu mitte ettevõtte kontoris vaid töömaal.

Soovitan juhtidel mõelda oma inimestele ja kaaluda, kas mõni neist võib olla ettevõttele äririskiks. On siis tegemist inimesega, kellele ainuisikuliselt on teada äristrateegiline informatsioon, kes ainukesena valdab võtmekompetentse või on veel midagi, millele äriturvalisusele mõeldes pead tähelepanu pöörama.

Mõnede otsuste puhul on teada, et pidime valima kahe halva vahel. Polegi head lahendust – ikka on keegi, kellele otsus ei meeldi või kellele teeb see kahju. Ja on neid, kellele on see väga vajalik. Kui on sellised valikud, kus raha räägib ja argumenteerib, ei tohi silmist lasta olulisemat – kõige tähtsamad on inimesed.

Liidrid ei vastuta tulemuste eest, vaid inimeste eest, kes vastutavad tulemuste eest. Võttes kedagi tööle tema oskuste pärast, töötab ta sinu juures raha pärast. Kuid töötaja, kes usub sama asja, mida sinagi, pühendub tööle südamega. Iga juht peaks oskama öelda – miks ma seda tööd teen, millega ma inimesi sütitan.

Disain on jõudnud kohtadesse, kus varem selle peale ei mõeldud. Näiteks mõeldakse meditsiinis teenuste disainile – pole sugugi nii, et lähed arsti juurde ja saad rohu. Või teine näide – valdade ühinemisega on vaja infoliikumine hoopis uuele tasemele viia. Töö disain on vajalik ka igas äriettevõttes. Ettevõtete äri on pidevas muutumises, allkirjastatud ametijuhendid ei ole piisavalt paindlikud. Iga töötaja loob tegelikult ise oma töö – vastavalt sellele, millised on tema tugevused, kogemused ja oskused.